Seleenipuuduse sümptomid: mis on tõendatud ja mis mitte

Päris seleenipuudus, mis annab selgeid haigusnähte, on harv. Klassikalised puudusest tingitud haigused, Keshani tõbi ja Kashin-Becki tõbi, esinevad väga seleenivaestes piirkondades. Väsimus, juuste väljalangemine või hapraks muutunud küüned ei tõesta seleenipuudust, sest sama pildi annavad paljud muud põhjused. Üleliia palju seleeni põhjustab neid nähte samuti.

Kui kahtlustad puudust, räägi perearstiga vereanalüüsist ja vaata üle, kui palju seleeni sa toiduga saad. Alles seejärel on mõtet küsida, kas toidulisand on vajalik. Allpool on kirjas, mida uuringud seleenipuuduse kohta tegelikult ütlevad, kes on riskirühmas ja kuidas sa oma menüü seleenisisaldust hinnata saad.

Millised sümptomid on seleenipuudusega tõesti seotud

USA Riikliku Terviseinstituudi toidulisandite büroo (NIH ODS) kirjutab, et seleenipuudus üksi põhjustab haigust harva. Konkreetsed haigused ilmnevad tavaliselt siis, kui puudusele lisandub veel mõni koormus, näiteks infektsioon või joodipuudus.

Keshani tõbi

See on südamelihase haigus, mida kirjeldati esimest korda 1935. aastal Hiina madala seleenisisaldusega pinnasega piirkondades. NIH ülevaate järgi oli haigestunud piirkondades täiskasvanute keskmine seleenitarbimine kuni 10 µg päevas. Kaitseks piisas 20 µg-st päevas. Haigus avaldub südamepuudulikkuse, südame suurenemise ja EKG-muutustena. StatPearlsi ülevaate järgi haigestuvad enamasti lapsed ja fertiilses eas naised. Keshani tõbi näib vajavat vallandajat, näiteks infektsiooni või keemilist mõjurit, mitte pelgalt vähest seleeni (Ameerika Meditsiiniinstituudi raport).

Kashin-Becki tõbi

See on liigeste ja kõhre deformatsioon, mis algab lapse- või noorukieas. NIH sõnul esineb seda mõnes seleeni- ja joodivaeses piirkonnas. See on järjekordne näide sellest, et selged haigusnähud kerkivad esile alles väga äärmuslikes oludes.

Kilpnääre, viljakus ja immuunsus

Kilpnääre vajab hormoonide tootmiseks seleeni. Seleenipuudus võib süvendada joodipuudust ja suurendada vastsündinute kaasasündinud kilpnäärme alatalitluse riski. Ameerika Meditsiiniinstituudi raporti kohaselt pole piisava joodi tarbimise korral seleenivaegusega inimestel kliinilisi kilpnäärmehäireid kirjeldatud. Seega ei tasu iga kilpnäärmeprobleemi taga seleeni otsida.

Meeste viljatust seostab NIH tarbijaleht seleenipuudusega, kuid ei ütle, kui sageli see juhtub. NIH hinnangul võib seleenipuudus halvendada ka immuunvastust, kuid see ei tähenda, et lisaseleen tugevdaks immuunsust inimesel, kellel puudust pole.

Väsimus, juuksed ja küüned: miks need ei ole usaldusväärsed märgid

Netis loetletakse seleenipuuduse tunnustena sageli väsimust, juuste väljalangemist ja hapraid küüsi. Neid nähte seostatakse tõepoolest seleeniga, kuid mitte puuduse, vaid liia korral. NIHi andmetel on kroonilise seleenimürgistuse ehk seleenoosi tavalisimad tunnused juuste väljalangemine ning rabedad või ära kukkuvad küüned. Lisanduda võivad küüslaugulõhn hingeõhus, metallimaitse suus, nahalööve, iiveldus, kõhulahtisus, väsimus ja ärrituvus.

Teised põhjused on tavalisemad. StatPearlsi toitumishindamise peatüki järgi võivad rabedaid küüsi põhjustada näiteks biotiini ja tsingi vaegus, raske valguvaegus aga juukseid hõredamaks muuta. Väsimuse taga võivad olla B12-vitamiini puudus või magneesiumipuudus, samuti rauapuudus, kilpnäärmehaigus, unepuudus ja stress.

Seleenipuudust saab usaldusväärselt eristada üksnes vereanalüüsi ja haigusloo abil. Kui sul on need nähud, pole mõtet seleeni „ära proovida“. Kõigepealt selgita välja põhjus.

Kes on seleenipuuduse riskirühmas

NIH nimetab kõrgema riskiga rühmadena dialüüsipatsiente, HIV-iga elavaid inimesi ja neid, kes söövad ainult seleenivaestel muldadel kasvanud kohalikku toitu. Lisaks:

• Seleenita parenteraalne toitmine. Pikaajalisel veenitoitmisel, mis seleeni ei sisalda, on kirjeldatud lihasvalu, tundlikkust ja valgeid küünealuseid (StatPearls).
• Imendumishäired. Puudus on sagedasem pärast mao või peensoole resektsiooni.
• Rasvumiskirurgia. Süstemaatilise ülevaate järgi oli operatsioonijärgne seleenipuudus 16% inimestest aasta ja 2% kahe aasta pärast (StatPearls).

Kui kuulud ühte neist rühmadest, arutle seleenitaseme jälgimist oma raviarstiga. Siin ei tasu ise ravida.

Kas Eestis on põhjust muretseda?

Põhja- ja Baltimaade mullad on seleenivaesed ja seetõttu on ka kohalik toit seleenivaene. Põhjamaade toitumissoovituste (NNR 2023) järgi lisab Soome seleeni väetistele, teised Põhjamaad loomasöödale. Soomes on seleeni väetistele lisatud alates 1985. aastast. NNR toob keskmiseks tarbimiseks Põhja- ja Baltimaades 20–88 µg päevas.

Eesti elanike seerumi seleenisisaldust uuriti 1990ndatel ja aastatel 2000–2001. Kokku 434 proovis oli see 31,5–131 µg/l ning autorite järeldus oli, et seleeni tarbimine võib olla napp. Andmed on vanad, toitumine ja toiduvalik on sestsaadik muutunud, nii et tänase olukorra kohta ei saa neist järeldusi teha. Päris tänase pildi saad kõige paremini isikliku vereanalüüsiga.

Kuidas seleenipuudust tuvastada

Standardne meetod on seleeni määramine vereseerumis või -plasmas. NIHi andmetel loetakse 8 µg/dl ehk 80 µg/l või enamat tervetele inimestele piisavaks. StatPearlsi andmeil ei ole seleenipuuduse hindamiseks ühtset ülemaailmset protokolli. Seleeni saab määrata ka juustest või küüntest, kuid see näitab pigem kuudepikkust või aastatepikkust tarbimist.

Funktsionaalsed markerid, glutatioonperoksidaas 3 ja seleenoproteiin P, näitavad seleeni tegelikku toimet, kuid neid mõjutab põletik, mistõttu võivad tulemused eksitada. Nende tase jõuab platoole, kui seerumi seleen on umbes 70–100 µg/l (glutatioonperoksidaas 3) ja 90–125 µg/l (seleenoproteiin P), nagu ülevaates kirjeldatakse. NIH lisab, et lisaseleen ei tõsta nende markerite taset, kui puudust pole.

Analüüsi tulemust tõlgendab arst koos sinu haigusloo ja muude analüüsidega.

Seleen toidust: kui palju ja kust

Seleen on seotud valkudega, mistõttu on rikkamad allikad valgurikkad toidud. NIH nimetab parapähkleid, mereande, liha, linnuliha ja subprodukte. Põhjamaades on NNR 2023 järgi peamised allikad kala, liha, piimatooted, munad ja teravili, viimane juhul, kui see on imporditud seleenirikkama pinnasega maadelt.

NNR 2023 piisav tarbimine (AI) täiskasvanutele on 75 µg päevas naistele ja 90 µg päevas meestele. Need on soovituslikud tarbimissuurused, mitte ravidoosid.

Väärtused on NIH andmetel ning pärinevad USA toiduainetest. Eestis kasvatatud teravili ja liha võivad sisaldada vähem, sest muld on seleenivaesem. Võta neid arve suunanäitajana.

Näide. Kui naine sööb päeva jooksul 2 keedetud muna (30 µg), 85 g küpsetatud tursafileed (24 µg) ja 85 g sealiha (37 µg), saab ta NIH väärtuste alusel ligikaudu 91 µg seleeni ehk rohkem kui soovituslik 75 µg. Taimetoitlasel või veganil on keerulisem, sest taimsete toitude seleenisisaldus sõltub tugevasti sellest, millisel mullal need kasvasid. Siis tasub tarbimist oma arsti või toitumisspetsialistiga arutada.

Ettevaatust parapähklitega

Üks parapähkel annab NIH tarbijalehe järgi 68–91 µg seleeni, mis on juba terve päeva vajadus. Sisaldus kõigub aga tohutult: ühes uuringus oli kaheksa pähkli seleenisisaldus 0,25–5,06 µg/g, nii et üksikpähkli seleenisisaldust on raske ette arvutada. EFSA märgib, et ülempiiri võivad ületada parapähkleid regulaarselt söövad inimesed ja suure seleenidoosiga toidulisandite tarvitajad. Seetõttu ära tee parapähklitest igapäevast seleeniallikat.

Seleen ja kilpnääre: mida tõendid ütlevad

Seleeni kohta kuuldakse kõige sagedamini kilpnäärme, eriti Hashimoto türeoidiidi kontekstis. Tõendid on siin vastuolulised.

Kokkuvõte 21 uuringust (1610 osalejat) leidis, et seleeni võtjatel langesid TPO-antikehad kolme ja kuue kuu järel ning TSH kuue kuu järel. Cochrane’i ülevaade, mis hõlmas nelja väikest ja kõrge kallutatuse riskiga uuringut, tõdes, et usaldusväärseid tõendeid on liiga vähe seleeni toetuseks või vastu ning antikehade languse kliiniline tähtsus on ebaselge. Euroopa Kilpnäärmeühingu praeguste juhiste järgi ei soovitata seleeni Hashimoto tõvega patsientidele.

Seleenist võib kilpnäärme jaoks kasu olla, kui puudus on tõestatud, kuid üldist kilpnäärmele kasulikkuse lubadust ei saa anda. Rohkem teavet kilpnäärmele vajalike toitainete kohta leiad artiklist kilpnäärme alatalitluse ja toidulisandite kohta.

Millal toidulisand on mõistlik ja millal mitte

Toidulisand tuleb kõne alla, kui analüüs näitab puudust, kui sa kuulud riskirühma või kui menüü jääb püsivalt seleenivaeseks, näiteks kala-, liha-, muna- ja piimavaba toitumise puhul. Soovitust, kui palju võtta, ei saa anda kõigile ühtemoodi, sest see sõltub sinu tasemest, toidust ja tervisest.

Üks piir on kõigile ühine. EFSA seadis 2023. aastal täiskasvanute seleeni ülemiseks talutavaks tarbimismääraks 255 µg päevas, arvestades seleeni kõigist allikatest: toit, multivitamiin ja eraldi seleenilisand kokku. Kui sa võtad mitut seleeni sisaldavat toodet, liida kogused kokku. Vali toode, mille märgistusel on seleeni kogus ja vorm selgelt kirjas, ja aruta lisandi vajadust perearsti või apteekriga, eriti raseduse ajal, kilpnäärmehaiguse korral ja ravimite kõrval.

Biotheka seleenitoodete valikus on seleen nii L-selenometioniinina kui ka teistes vormides:

Seleenitoidulisandid ei asenda mitmekesist toitumist ega arstiabi. Püsiv väsimus, juuste väljalangemine või südamesümptomid vajavad arstivisiiti, mitte lisandit.

Korduma kippuvad küsimused

Allikad

1. NIH ODS – Selenium, Health Professional Fact Sheet
2. NIH ODS – Selenium, Consumer Fact Sheet
3. StatPearls – Selenium Deficiency
4. Dietary Reference Intakes – Selenium (NCBI)
5. StatPearls – Nutritional Assessment
6. StatPearls – Bariatric Surgery Malnutrition Complications
7. Nordic Nutrition Recommendations 2023 – Selenium
8. Nutrition policy in Finland – Public Health Nutrition
9. Selenium levels of Estonians – European Journal of Clinical Nutrition
10. Selenium status and its determinants in very old adults
11. Improving the selenium supply of vegans and omnivores with Brazil nut butter
12. EFSA – Dietary reference values
13. Clinical efficacy of selenium supplementation in patients with Hashimoto thyroiditis
14. Selenium Supplementation for Hashimoto’s Thyroiditis – Cochrane summary
15. A 2018 European Thyroid Association Survey on the Use of Selenium