Soolestik – inimese teine aju?

Inimese soolestik on “vooderdatud” enam kui 100 miljoni närvirakuga – praktiliselt aju endaga. Ja tõepoolest, soolestik suhtleb ajuga, vabastades vereringesse hormoone, mis umbes 10 minuti jooksul ütlevad meile, kui suur on näljatunne või kas peaksime ära sööma terve pitsa. Kuid uued uuringud on näidanud, et soolestikul on ajuga palju otsesem ühendus läbi närviringluse, mis võimaldab signaale edastada vaid sekunditega. Uuringute tulemused võivad viia uute raviviisideni nii rasvumise, söömishäirete ning isegi depressiooni ja autismi puhul – kõik need on seotud valesti töötava soolestikuga.

Selliselt vaadatuna tundub väga loogiline, miks suunata rohkem tähelepanu soolestikus leiduva mikrobioomi uurimisele. Antud artikkel kirjeldab pikemalt läbi erinevate teadlaste silmade läbi vaadatuna, miks võiks keegi pidada mikroobe oma parimateks sõpradeks?

Michael Pollan, ajakirjandusprofessor

“Minu parimad sõbrad on mikroobid.”

Michael Pollan on tuntud ja tunnustatud ajakirjandusprofessor California Ülikoolis, kes on kirjutanud toitumisega seotud raamatuid ja artikleid: A Food Rules: Eaters Manual (eesti k. Toidureeglid 2011), Omnivores Dilemma, In Defence of Food, Cooked: a Natural History of Transformation.

M. Pollan kirjutab:

“Ma võin teile öelda täpse kuupäeva, mil ma hakkasin iseendast mõtlema mitmuses – kui superorganismist, mitte enam lihtsalt üksikindiviidist. See juhtus 07. märtsil. Just sel päeval ma avasin oma e-kirjade postkasti ja leidsin sealt tohutu, arvutit undama paneva mahuga andmestiku, mis tuli Colorado Ülikooli (Boulderis) juures asuvast BioFrontiers Institute laborist.

Labor oli analüüsinud minu mikrobioomi – täpsemalt siis geene, mis ei ole „minu“ geenid, vaid kuulusid mitmele sajale mikroobiliigile, kellega ma oma keha jagasin.  Need bakterid, mida on siis umbes 100 triljonit (triljon – 1012), elavad (ja surevad) just praegu minu naha pinnal, minu keelel ja sügaval minu soolestiku soppides. Just viimases kohas on neid kõige enam ja kaaludes ligikaudu kilogrammi, moodustavad nad meeletu kogukonna seni kaardistamata  alal. See on nagu läbiuurimata kõrb, mida teadlased alles püüavad hakata tundma õppima.

Minu mikrobioomi kaardil olid nimetatud sajad bakteriliigid, mis nimetavad minu keha oma koduks. Numbrid, mida esindasid mikroobide geenid, muudavad meid lihtsalt vaid kääbusteks. Tuleb välja, et me oleme vaid 10% inimesed: iga meie keha moodustava inimraku kohta tuleb ca 10 püsivat mikroobi – (sealhulgas kommensaalid -peamiselt kahjutud priileivasööjad) ja mutualistid (kellega meil on vastastikused kasulikud sidemed) ja väga väike hulk patogeene. Me oleme geneetilise materjali kandjad ja sellest 99% on mikroobide oma.

Ja välja tuleb midagi sellist, et see „teine genoom“ nagu seda sageli nimetatakse, mõjutab meie tervist sama palju ja arvatavalt isegi rohkem, kui need geenid, mida me pärime oma vanematelt.  Kuna meie päritud geenid on vähem-rohkem kindlalt paigas, siis oma teist genoomi saame me vormida ja isegi ümber kujundada.

Justin Sonnenburg, Stanfordi mikrobioloog

J. Sonnenburg märgib:

Kujutiste tulemus päringule Justin Sonnenburg

“Me peaksime inimkeha vaatlema kui „keerukat süsteemi, mis on optimeeritud mikroobidest elanike kasvule ja levikule.“ Korratused meie sisemises ökosüsteemis – mitmekesisuse hävinemine, või siis „valede“ mikroobide levimine ja kasv – võib viia meid ülekaaluni ja väga paljude krooniliste haigusteni ning samuti ka infektsioonideni. Teadlased kasutavad sõna „mikrobioota“ (varem kasutati selle sõna asemel rohkem „mikrofloora“, mis aga enam ei ole täpne), mis hõlmab endas kõiki kogukonnas olevaid mikroobe ja „mikrobioomi“, milleks on siis mikroobide kollektiivi geenid.

Meie organismi püsimikroobid mängivad olulist rolli ja on kriitilise tähtsusega meie immuunsüsteemi ülesehitamisel, aidates sel täpselt vahet teha, kes on vaenlane ja kes sõber ning ei lase süsteemil hulluks minna. Mõned teadlased usuvad, et Lääne ühiskonna häirivalt suur hulk autoimmuunseid haigusi on tekkinud meie kehade ja „vanade sõprade“ iidsete sidemete katkemisest. Me oleme lõhkunud oma kooselu mikroobidest sümbiontidega (sümbioosis olevate mikroobidega).”

 

Need väited tunduvad üsnagi liialdatud ja tegelikult paljud mikrobioomi uurivad teadlased on väga ettevaatlikud, et mitte teha sama viga, mida tegid inimgenoomi uurijad 10 aastat tagasi, kui nad väitsid, et on rajal, mis kohe-kohe ravib terveks paljudest haigustest.

Siiski see, kas teise genoomi tundmaõppimine toob haigustele ravi, sõltub sellest, mida me siiani oleme teada saanud – meie enesetunnetusest, sellest, kuidas me tervist defineerime ja meie üleüldisest suhtumisest bakteritesse.

Ja nagu märkis hiljuti üks teadlaste grupp mikroobide ökoloogiat puudutavas artiklis, et inimese tervist tuleb nüüdsest vaadelda, kui inimesega seotud mikrobioomi kollektiivset omandit — see on kogukonna, mitte indiviidi ülesanne.

 

 

 

Selline paradigma nihe ei tule sugugi liiga kiiresti, kuna tsivilisatsioonina, oleme teadmatusest suurema osa sajandist, andnud oma parima, et hävitada inimesega seotud mikrobioom. Oleme moodustanud bakterite vastu mitmeid ühisrindeid, kusjuures eelkõige toitumine on see, mis kahjustab bakterite heaolu. Teadlased kõnelevad nüüd vaesunud „Lääne ühiskonna mikrobioomist“ ja tõstatavad küsimuse, kas ei tuleks alustada suuremat „ökoloogia taastamise“ projekti – ja taastada ei tule mitte vihmametsa ega preeriat, vaid taastada tuleb normaalne kodune keskkond meie seedetraktis.

Rob Knight, Uus-Meremaa teadlaneKujutiste tulemus päringule rob knight

Uus-Meremaa päritolu teadlane tuli USAsse esmalt uurima invasiivseid liike, mis olid suureks probleemiks tema kodumaal. Knight teenis 24 aastasena Princetoni Ülikoolis välja oma PhD kraadi ökoloogias ja evolutsioonilises bioloogias. Edasi keskendas ta oma tähelepanu invasiivsetelt liikidelt nähtamatute kogukondade tegevuse uurimisele.  Knight on tuntust kogunud kui briljantne sekveneerimisandmete analüütik, kes oskab hämmastava täpsusega töötada masinate ja metoodikaga ning välja sõeluda tohutust infovoost vajalikud andmed, mis aitavad määrata iga üksiku mikroobi unikaalse geneetilise allkirja.  Selline talent on põhjustanud ka selle, et tema laborisse saadavad oma proovid väga paljud teadlased. Seetõttu võib Knight nime leida suuremas osas ses vallas tehtud uuringutest. Pollan veetis kaks päeva Knight’i uurimiskeskuses ja nautis mitmeid eineid koos Rob Knight’i ja tema kolleegidega, doktorantide ja kraadiõppuritega ning oli üsna jahmunud siinsest lauavestlusest.

Pollan märgib: “Ma ei usu, et ma oleks kunagi varasemalt kuulnud õhtusöögilauas vesteldavat nii palju inimese väljaheidetest ja muust jämesoole sisust. Ma sain kuulda Knighti 16 kuud vana tütrest, kelle suurem osa mähkmetest annetati teadustööks ja tähelepanelikult läbi uuriti. Knight märkis, et ta võtab endalt ja elukaaslaselt proove kogu aeg.”

NB! Kuidas testida oma mikrobioomi seisukorda, saad pikemalt lugeda SIIT.

Mikrobioom

Sellise ulatusliku perekondliku uurimuse tulemused on andnud meile teaduslikud tööd, millest nähtub perekonnas toimiv mikroobide kogukonna dünaamika. Andmed aitasid näha, et mikroobide kogukond paaril, kes jagavad ühist maja on sarnane. See omakorda näitab, et indiviidi mikrobioomi kujundab tema elukeskkond. Knight leidis samuti, et perekonnaga koos elav koer sulandub oma kogukonnaga igaühe nahale – oletatavasti läbi lakkumise ja paitamise. Üks uuringutest “Moving Pictures of the Human Microbiome” (Inimese mikrobioomi liikuvad pildid) annab ülevaate päev-päevalt liikuva mikroobide kogukonna muutustest igas keha osas. Knight on teinud animatsiooni, mis näitab iga mikroobide kogukonna – soolestikus, nahal ja suus paikneva kogukonna –  suurt erinevust ühe inimese osas. St meie suus, nahal ja sooles olev bakterite kogukond erineb üksteisest kardinaalselt ja iga muudatus neis kogukondades toimub vaid kitsas vahemikus.

Knight ja tema kollegi laste mähkmetest võetud proovid näitavad hämmastavaid protsesse beebi soole mikrofloorast – ema kõhus olles on imik steriilses keskkonnas, peale sündi hakkavad mikroobide kolooniad last järk järgult katma. Protsess saab alguse pärast sündi, mil imiku eripära rõhutav mikroobide kogukond võtab koha sisse tema sooltes. Muutused ja kogukondade kasv tekib seejärel, kui tuleb üleminek tahkele toidule ja rinnast võõrutamisel. Kolmandaks eluaastaks on lapse sooltes koha sisse võtnud täiskasvanule omane mikroobide kogukond, mis esialgu sarnaneb tema vanemate omaga.

Uuring beebide ja nende toitumise kohta annab meile nüüd ülevaate sellest, miks mikroobide kogukond on tervise seisukohast nii oluline. Varasemalt püüti lahendada müstilist probleemi ema rinnapiimaga. Aastaid olid toitumisteadlased segaduses asjaolust, et rinnapiim sisaldab teatud komplekssüsivesikuid – oligosahhariide – mille jaoks imikul ei olnud ensüüme.

Evolutsiooniline teooria aga väidab, et iga ema rinnapiima komponent omab väärtust sündinud lapsele. Vastasel juhul oleks looduslik valik selle aine, kui ebavajaliku eemaldanud.

Nüüd tuleb välja, et need oligosahhariidid on siin selleks, et toita mitte last, vaid ühte kindlat soolestiku bakterit nimega Bifidobacterium infantis. See bakter on kohandunud ema rinnapiimas olevate oligosahhariidide lagundamisele ja ümbertöötlemisele. Kui kõik läheb hästi, siis bifidobacteriapaljuneb ja hakkab domineerima ning koos sellega hoiab imiku tervena. Kuidas? Antud bakter hoiab ära teiste vähem kasulike või kahjulike bakterite leviku ja arengu ning mis kõige olulisem – ta kasvatab tervikliku epiteeliumi — soolestiku limaskesta, millel on täita kriitiline roll kaitsmaks meid infektsioonide ja põletike eest.

Ema piim, mis on ainus imetaja toit, mida looduslik valik on kohandanud, on kogu toitumise Rosetta kiviks“ märgib piima uuriv toitumisteadlane Bruce German California Ülikoolist. “Ja mida meile ütleb see, kui looduslik valik on toidu nö loonud – et see ei hoolitse mitte ainult lapse toitmise eest, vaid see toidab ka lapse soolestiku vajalikke baktereid.”

Kuid kuskohast saab keegi, kes ei ole kunagi maitsnud rinnapiima, kogu selle kasuliku bifidobacteria kogukonna? Ema piim ei ole mitte steriilne, nagu seda kunagi arvati: see on mõlemat, nii „prebiootik“ – toit mikroobidele kui ka „probiootik“ – kasulike bakterite populatsioon, mida antakse kehale edasi. Mõned neist leiavad oma tee ema soolestikust piimanäärmetesse ja sealt edasi imikuni, kes sööb oma esimesi toidukordi.

Ja kuna vähemalt siiani ei ole kunstpiima tootjad arvestanud neid teadmisi, siis ei ole pudelitoidul olevate laste sooled optimaalselt vajalike bakteritega täidetud – ei prebiootiliste oligosahhariidide ega ka probiootiliste bakterite osas.

Enamik mikroobe, mis hõlmavad lapse esimesena, tulevad loomuliku sünnituse käigus – mis on väga mikroobiderikas protsess. Keisrilõige on aga üsna  steriilne, mille tõttu vagiina mikroobid sünnitusteedest lapseni ei ulatu. On leitud, et laps, kes omandab loomuliku sünni kaudu ema vagiina mikroobid on vähem vastuvõtlik allergiatele, astmale ja autoimmuunhaigustele, kui keisrilapsed, kes puutuvad esmalt kokku ema nahal oleva mikroobide kogukonnaga ja kelle immuunsüsteem ei pruugi seetõttu korralikult välja areneda.

Pollan vestles Catherine A. Lozupone´ga – mikrobioloogiga, kes oli Knighti laborist lahkumas, et seada Colorado Ülikoolis Denveris sisse enda oma. Tema uuris Pollani mikrobioomi ning võrdles seda teistega sh enda omaga. Lozupone oli 2012 aasta Nature´s avaldatud uuringu “Diversity, Stability and Resilience of the Human Gut Microbiota” peamine autor. Töö püüdis kindlaks määrata „normaalse“ ökosüsteemi tasandit ja seejärel uurida erinevaid faktoreid, mis seda taset mõjutasid. 

Kuidas mõjutab meie mikroobe dieet? Antibiootikumid? Patogeenid? Kuidas kultuurilised traditsioonid? Tänaseks on parimaks lahenduseks proovide kogunemine erinevatelt kogukondadelt üle kogu maailma ja teadlased on sellega ka usinalt ametis.

“The American Gut Project” – Ameerika Soolestiku Projekt

Suurem projekt on momendil „The American Gut Project“, mis loodab sekveneerida (sekveneerimine – järjestusanalüüs) kümnete tuhandete ameeriklaste mikroobide kogukondi; see aitab teadlastel leida seosed inimese elustiili, toitumisharjumuste, tervisliku seisundi ja mikroobide kogukonna ülesehitus vahel.

Põliselanike mikroobide kogukond ei paista silma mitte ainult suurema mitmekesisuse, vaid ka erinevate domineerivate esindajatega. Ameerika ja Euroopa soolestikud sisaldavad suurel hulgal bakteroide jafirmicute ning vähesel hulgal prevotella´tPrevotelladomineerib Aafrika põliselanike ja ameerika indiaanlaste hulgas. (Samas ei ole veel selge, kas kõrgem või madalam tase ühestki neist on hea või halb).

Miks mikroobid on erinevad?

On see toitumise tõttu? Põliselanikel olid märgatavas koguses täisteraviljad, (mille puhul paistab domineerivat prevotella), kiudained ja väga vähe liha. (Paljud firmicutes armastavad aminohappeid, seega neid saab olema palju, kui dieet sisaldab palju valku; bakteroidid metaboliseerivad süsivesikuid.) Läänes levinud kehvem mitmekesisus võib olla seotud meie liialdatud antibiootikumide tarvitamise tagajärg (nii tervishoiu süsteemis, kui ka toitumises), meie dieet, mis koosneb töödeldud toitudest (mis on siis puhastatud igasugustest bakteritest – nii headest kui pahadest), keskkonna toksiinid ja tunduvalt väiksem kokkupuude mikroobidega igapäevaelus.

“Põliskogukonnad veedavad palju aega väljas ja on suuremas kontaktis taimede ja pinnasega,“ märgib Lozupone. Teine teadlane, kes korjas näidiseid Malawis, ütles mulle, et „Mõnedes kultuurides kasvavad lapsed  kogukondlikena, neid antakse ühtedest kätest teistesse ja nii nad koguvad rutiinselt suurema mikrobioloogilise mitmekesisuse.“ Eraldiseisev väike perekond ei pruugi toetada mikroobide tervist.

 

Kaks näitajat veel, mis köitis Pollani mikrobioomi uurinud teadlasi:

1) Esiteks oli tal võrreldes keskmise Lääne elanikuga palju kõrgem mikrobioloogiline mitmekesisus, mida võib võtta komplimendina, kuigi Pollani nahal paiknev ekstravagantne mitmekesisus pani mõne teadlase kulmu kergitama. „Mees, kus sa oma kätega oled olnud?“ küsis Jeff Leach , kui ta vaatles proove. Tema naha bakterioloogia seostus taimede, mulla ja mõningast muret tekitanud loomade soolestiku omaga, mille Pollan  paneb aiatöö, komposti tegemise (ma hoian vihmausse) arvele, samuti kimchi fermenteerimise (hapendamise) ja toorpiimast juustu valmistamisele.

Hapendatud toidud on täis mikroobe. Inimese mikrobioloogiline kogukond on paigas kolmandaks eluaastaks, mil kõikvõimalikud nišid ja nurgakesed on asustatud. See ei tähenda, et see kogukond ei võiks hiljem muutuda – võib küll aga mitte enam nii kergesti. Toitumise muutmine või loomulikult antibiootikumide tarbimine võib tuua olemasolevas populatsioonis nihkeid ning osad bakterid võivad hakata vohama ja teised kiduda. Kas uued liigid võiksid omale koha leida? Jah, kuid ainult juhul kui mingi korratuse – näiteks antibiootikumide –  tagajärjel vabaneb piisavalt ruumi. Samuti nagu iga valmis ökosüsteem, nii ka meie mikroobide oma, osutab tugevat vastupanu uute tulijate suhtes.

Enamiku oma mikroobe korjad sa üles oma vanematelt, kuid teised ümbritsevast keskkonnast.

Stanfordi mikrobioloog Stanley Falkow märgib oma õpilastele: „Maailm on kaetud õhukese fekaalide kihiga.“

Uued sekveneerimismeetodid on seda kinnitanud: Kas te teadsite, et majas leiduv tolm sisaldab märkimisväärses koguses fekaalide koostisosi? Või siis see – iga kord, kui peale WC käimist lasta vett, siis osad koostisosad aurustuvad õhku? Knight´i labor on sekveneerinud baktereid hambaharjades. Selle uudisega tuldi välja hommikusöögilauas ja kuigi Pollan ei küsinud üksikasju, sai ta need ikkagi, Knight´i kolleeg ütles: „Sa peaksid hoidma oma hambaharja vähemalt 1,8 m kaugusel WC potist.“

Mõned teadlased selles valdkonnas on laenanud mõiste „ökosüsteemi teenused“, et kataloogida kõik need asjad, mida mikrobioloogiline kogukond meie heaks teeb. Nende teenuste loetelu on väga muljetavaldav ja tähelepanuväärselt mitmekülgne. “Vastupanu sissetungijatele” on üks neist. Meie resistentsed mikroobid teevad palju tööd, et hoida eemal patogeene ja takistada neil leidmaks kuskil sobivat nišši.

See seletab meile, miks mõned inimesed saavad teatud toidust toidumürgituse aga teised sama einet tarbinud inimestel ei ole mingeid haiguse sümptomeid.

Seedesüsteemi bakteritel on oma roll selliste substantside tootmisel nagu: neurotransmitterid (sealhulgas serotoniin); ensüümid ja vitamiinid (eriti B grupi ja K vitamiinid) ning teised hädavajalikud toitained (sealhulgas olulised aminohapped ja lühikese ahelaga rasvhapped);  ja veel teisigi signaalmolekule, et suhelda ja mõjutada ainevahetuse ning immuunsüsteemi. Mõned neist toodetavatest komponentidest mängivad oma osa meie stressitaseme reguleerimisel ja isegi temperamendi puhul.

Väljend „mõtleme kõhu kaudu“ võib omada palju suuremat tähendust, kui me arvanud oleme.

2) Teine meie tervisele kriitilise tähtsusega ökosüsteemi teenus on mikroobide vahetu suhe immuunsüsteemiga.

Kujutiste tulemus päringule Michael FischbachMichael Fischbach, keemik California Ülikoolist märgib:

“Me oleme harjunud mõtlema, et immuunsüsteem on lihtsalt sirgjooneline. Bakterid on aga see immuunsüsteemi teine ise, millega tuleb arvestada. Immuunsüsteemi töö paistab olevat palju rohkem komplitseeritud ja nüansirohkem, kuna see arvestab meie mutualistide ehk resistentsete bakteritega, kui iseendaga. Tulevikus me tõenäoliselt ei nimetagi seda enam immuunsüsteemiks, vaid mikrobioloogiliseks koostoimimise süsteemiks.”

Immuunsüsteemi ja toimiva mikroobide kogukonna vahelise koostöö puudumine võibki seletada Lääne ühiskonna plahvatuslikku autoimmuunhaiguste kasvu.

Miks me ei ole välja arendanud oma enda süsteeme, et neid eluks hädavajalikke funktsioone täita?

Miks me oleme kogu selle töö jätnud käputäiele mikroobidele?

Kujutiste tulemus päringule bacteria in ecosystem

Üks teooria ütleb, et mikroobid arenevad meist palju kiiremini (mõnedel juhtudel tekib uss generatsioon iga 20 minuti järel), nad suudavad reageerida keskkonna muudatustele – nii ohtudele, kui võimalustele – palju kiiremini ja osavamalt, kui meie.  Oivaliselt reaktiivsete ja kohanemisvõimelistena suudavad bakterid üksteisega vahetada geene ja DNA tükikesi. Selline mitmekülgsus on eriti teretulnud, kui keskkonda ilmub uus toksiin või toiduallikas. Mikrobioom tuleb kärmelt välja täpselt õige geeniga, mis on vajalik võitlemiseks – või selle ära söömiseks.

Ühes hiljutises uuringus leidsid teadlased, et Jaapanlaste seedekulgla levinuim mikroob on omandanud geeni merebakteritelt, mis lubab Jaapanlastel seedida merevetikaid, mida meie nii hästi ei seedi.

Selline plastilisus aitab meie küllaltki jäigal genoomil oma haaret laiendada ning annab meile juurdepääsu tohutule biokeemiliste trikkide maailmale, milleni meil endil ei ole vaja ulatuda.  Atlanta Haiguste Kontrolli- ja Ennetuskeskuse (Centers for Disease Control and Prevention in Atlanta) toitumisteadlane ja epidemioloog Joel Kimmons märgib:

“Bakterioloogia meie seedekulglas jälgib lakkamatult keskkonda ja reageerib sellele. Nemad on muutuva maailma mikrobioloogiline peegel. Ja kuna nad suudavad areneda nii kiiresti, siis nad aitavad meie kehadel tulla toime keskkonna muudatustega.“

Käputäis mikrobiolooge on alustanud häirekella löömist selles osas, mis puudutab meie tsivilisatsiooni teadmatusest tulenevat inimmikrobioomi hävitamist ja sellest tulenevaid tagajärgi. Oluliseimad mikroobidest võivad juba olla välja surnud ja seda enne veel, kui me oleme leidnud võimaluse neid tundma õppida või aru saada sellest, mida nad suudaksid meie heaks teha.

Et saada aimu sellest, mida me oleme kaotanud, reisis New York Ülikooli Venetsueela päritolu mikrobioloog María Gloria Dominguez-Bello Amazonase kaugematesse nurkadesse, et korjata näidiseid kütt-korilastelt, kellel on olnud Lääne tsivilisatsiooni ja –meditsiiniga väga vähe kokkupuuteid. Dominguez-Bello märgib: “Me tahtsime näha, milline oli inimese mikrobioom enne antibiootikume, enne töödeldud toitu, enne meditsiinilist sünnitust. Neid proove tuleb kaaluda kulla kaaluga.“

Üks bakteritest, mis on tavaline mitte-Lääne inimestel, kuid harv meil, on korgitseri kujuline maos elutsev Helicobacter pylori. Dominguez-Bello’s abikaasa New York Ülikooli arst ja mikrobioloog Martin Blaser on uurinud  Helicobakterit alates 1980 aastate keskpaigast ning on veendunud, et see on väljasuremisohus bakter ja me võime tema väljasuremist ühel päeval veel kibedalt kahetseda. Arvestades „puuduliku mikrobioomi hüpoteesi“, sõltume me Helico Pylori taolistest bakteritest, kes reguleerivad paljusid meie ainevahetuse ja immuunsüsteemi funktsioone ning nende bakterite kadumine põhjustab nende süsteemide  korratuse. Kadu on  kumulatiivne ja Blaser märgib:

“Iga põlvkond saab endaga kaasa järjest vähem mikroobe – Lääne ühiskonna mikrobioom on järk järgult vaesunud“.

Blaser nimetab H. pylorit „plakatilapseks“ (“poster child” on väljend, mida kasutatakse haige või kahjustatud lapse pildi kohta, mida rahakogumis- ja annetuskampaaniad lisavad oma plakatitele ja sõnumitele) kaduma läinud bakterite reas ning ütleb, et meditsiin on püüdnud seda bakterit välja suretada alates 1983 aastast, mil Austraalia teadlased avaldasid, et nimetatud bakter on süüdi haavandtõves ning samuti seostati H. Pylorit maovähiga.  Kuid H. Pylori on oma olemuselt väga keeruka iseloomuga, kogu mikrobioloogilise spektrumi headus ja kurjus on veeretatud ühte bakterisse. Teadlased on õppinud, et Helicobakter mängib ka olulist rolli maohappe reguleerimisel.  Eeldatavalt teeb ta seda selleks, et muuta oma eelistatud elupaik ebasobivaks võistlevatele sissetungijatele, kuid inimesele võib see olla kasulik. Inimesed ilma Helicobakterita võivad mitte saada haavandit, kuid nad kannatavad rohkem refluksi all. Kui refluks jääb välja ravimata, viib see Barreti metaplaasiani (Barreti söögitoru) ning ka teatud tüüpi söögitoru vähini, mille juhtumite arv on tohutult kasvanud Läänes ajal, mil H.  Pylori on kadunud.

Pärast teatud ajujahti refluksile nõudis Pollani arst, et ta teeks läbi endoskoopia. Leiti, et nagu enamikul ameeriklastel, ei sisalda ka Pollani magu  Helicobakterit. Gastroenteroloog oli rahul, kuid peale vestlust Martin Blaseriga, ei tundunud see enam nii tore, kuna Helicobakter teeb ka palju head. Mikroob on seotud immuunsüsteemiga ja rahustab reaktsiooni põletikule viisil, mis teenib meie huveaitab säilitada rahu – ka meie endi oma. Rahustav efekt immuunsüsteemile võib selgitada seda, miks neil kogukondadel, kellel on Helicobakter säilunud, on vähem astmat ja allergiaid. Blaseri labor on leidnud ka, et Helicobakter  mängib olulist rolli inimese ainevahetuses, kus ta reguleerib isu tekitavat hormooni greliin.

„Kui magu on tühi, toodetakse palju greliini, keemilist signaali ajule, et ergutada söömist,“ ütleb Blaser ja märgib veel: „Kui on küllalt söödud, siis maos greliini tootmine lõpetatakse ja inimene tunneb küllastust.“ Helicobakteri kadumine on seotud sellega, et inimesel küllastust ei teki ja see aitab kaasa ülekaalu tekkele.

Antibiootikumide kahju

Blaser muretseb kõige enam kahjude pärast, mida tekitavad mikrobioomile antibiootikumid, isegi väga väikestes kogustes – ja see mõjutab eelkõige immuunsüsteemi ja kehakaalu.

“Põllumehed on rohkem, kui 60 aasta vältel läbi viimas suurepärast eksperimenti. Andes loomadele subterapeutilistes kogustes antibiootikume, et nende kaal tõuseks kiiremini“. Blaser küsib: “Kas me ei tee sama oma lastega?”

Lääne ühiskonna lapsed saavad enne 18 eluaastat 10-20 antibiootikumi kuuri. Teadlased on leidnud antibiootikumide jääke lihast, piimast ja pinnaveelt. Kloori kasutatakse kõikjal alates lehtsalati pesust kuni kätepesuni välja. „See on muidugi antimikroobne!“ Lisab Blaser:  “Ja loomulikult toob see meile ka kasu, kuid me peame küsima – mida see teeb meie mikrobioomile?“ Keegi ei eita antibiootikumide kasu tsivilisatsioonile – see on aidanud meil üle saada mitmetest infektsioonilistest haigustest ja tõstnud meie eluiga. Kuid nagu igas sõjas, toob sõda bakterite vastu kaasa mõned täiesti ootamatud tagajärjed.

Ühekordse antibiootikumi kuuri mõju

Üks jahmatamapanevaid asjaolusid Pollani mikrobioomi sekveneerimise juures oli ühekordse antibiootikumi kuuri mõju. Hambaarst kirjutas välja Amoxilliini kuuri, kui ennetava abinõu suukirurgia puhul. (Ilma antibiootikumideta võib operatsioon olla palju ohtlikum.)  Nädala jooksul, Pollani muljet avaldav mitte-Läänelik  mikrobioloogiline mitmekesisus seedekulglas langes järsult ja hakkas välja nägema nagu Ameerika keskmine. Prevotella kadus samuti ja asendus Läänes rohkem levinud bakteroididega ning toimus ärevustekitav plahvatuslik kasv proteobakterite osa – hõimkond, mis sisaldab endas patogeense iseloomuga liike nagu E. coli ja salmonella.

See, mis enne tundus üsna tervislik ja mitmekesine seedekulgla, muutus nüüd mikrobioomi jälgivate mikrobioloogide arvates murettekitavaks keskkonnaks.

“Sinu E. coli vohamine on lihtsalt jube,” märkis Pollanile Cornelli Ülikooli mikrobioloog Ruth Ley, kelle uurimisvaldkonnaks on mikrobioomi mõju ülekaalule. “Kui me paneksime sinu proovi nüüd mikroobivabale hiirele, siis ma vean kihla, et ta saab põletiku.“ Just oli Pollan  hakanud enda mikrobioomist mõtlema kui suurepärasest, mis sobiks doonorluseks, kui järsku muutus see hiirt haigeks tegevaks. Ta tundis suurt kergendust, kui leidis, et seedekulgla mikroobide kogukond hakkab taastuma ja sarnanema endisega. Kuigi on olemas uuring, mis näitab, et kui samale objektile antakse teinegi antibiootikumi kuur, siis taastumine on ühekordse kuuriga võrreldes väiksem.

Mõned teadlased, keda Pollan intervjueeris, olid väga mures selles osas, kuidas mõjutab Lääne dieet seedekulgla mikrobioomi. Osad teadlased on mures toidu antimikroobse toime pärast; teised muretsevad toidu steriilsuse pärast. Enamik on nõus sellega, et Lääne dieedi kiudaine vähesus on mikrobioomile kahjulik. Osad väljendavad oma muret töödeldud toidus olevate lisaainete osas, millest mitmeid on juba uuritud mikrobioomile avaldava mõju osas.

Seega võiksime suhestuda mikroobidega, kui parimate sõpradega, austades oma mikrobioomi – elust kihavat kogukonda. Me ei tea veel paljut, kuid siiski piisavalt, et hakata nende eest paremini hoolitsema. Meil on päris hea ettekujutus sellest, mis neile meeldib ja sellest, mida teevad tugevad kemikaalid. Alustame vaikselt ja rahulikult, et hoida korras seda keerukalt süsteemset kogukonda.

Kuidas oma soolestiku olukorda testida?

Nüüd on võimalik oma toitumisharjumusi hinnata mikrobioomi analüüsi abil. Genorama OÜ on välja töötanud GutWellTM testi, mille abil saab vastused paljudele toitumisega seotud küsimustele.

GutWellTM test on eelkõige suunatud kõigile neile, kes on kimpus kehakaalu- ja seedimisprobleemidega, kindla dieedi järgijatele, toitumissegude ja spordijookide kasutajatele aga ka kõigile neile, kes tahavad oma toitumisharjumusi hinnata või muuta.

Mikrobioomi analüüs

Soolestiku mikrobioomi analüüs võimaldab kujundada teadlikku toitumist ning aidata ennetada haigusi ja terviseprobleeme. GutWellTM test annab vastused:

  • Milliseid baktereid soolestikus leidub?
  • Kuidas soolestiku bakterid keha mõjutavad?
  • Kas soolestikus leidub liigselt kahjulikke baktereid?
  • Kas soolestiku bakterid soodustavad ülekaalu?
  • Kas toitumine ja bakterite kooslus on tasakaalus või oleks vaja toitumisharjumusi muuta?
  • Kuidas saavutada soolestiku bakterite tasakaalustatud kooslus?

Testi tegemiseks tuleb võtta väljaheite proov, testimiskomplektis on kõik vajalik mugavalt kodus proovi võtmiseks. Vastused saadame meili teel 15-20 tööpäeva jooksul.

Soovitav on tellida vähemalt kaks analüüsi. Esimene proov anda tavapärase toitumise juures ning järgnevad pärast toitumisharjumuste ja elustiili muutmist 1-2 kuu pärast. Testimiste vahemik ei tohiks olla pikem kui 6 kuud.

Pikemalt saad artiklit mikrobioomi testimise kohta lugeda SIIT.

Mikrobioomi ehk sisemist kogukonda toetavad probiootilised piimhappebakterid meie poes:

Kui on soov kapslikujul probiootikume võtta, siis soovitame tarbida Ecobiotiku sarja, kus leiab piimhappebaktereid igas vanuses soovijale.

Enim valitud Ecobiotic, mis sisaldab 10 miljardit piimhappebakterit ühes kapslis:

Kui on soov vedeliku kujul probiootikume võtta, siis soovitame Tisso sarja.

PRO EM SAN sisaldab kõrges kontsentratsioonis 31 probiootiliste mikroorganismide tüve, sealhulgas Bifidobacterium and Lactobacillus bacterium ja lisaks 24 erinevat taimset ekstrakti.

 

 

Kas sellest postitusest oli abi?

Sulge menüü