Mis seos on igemepõletikul südamehaigustega, miks ei pruugi korras vereanalüüs tähendada korras tervist ja kuidas märgata probleeme enne, kui need tõsiseks muutuvad? Biotheka käis Nõmme hubases hambakliinikus külas dr Meeme Luksil, kelle jaoks algab hea hambaravi inimese kui terviku mõistmisest.

Ligi 40 aastat hambaraviga tegelenud dr Meeme Luks on arst, kelle vastuvõtul võib jutt hammastest üsna kiiresti jõuda toitumise, soolestiku, une, südame tervise või isegi selleni, kui aus inimene iseendaga on. Tema jaoks pole suu ülejäänud kehast eraldiseisev piirkond, vaid osa keerukast tervikust, kus ükski muutus ei toimu päris omaette.

Aastakümnete jooksul on uudishimu ja kirg oma eriala vastu viinud teda üha uute teadmiste ja seosteni, kinnitades veendumust, et ühe terviseprobleemi lahendamiseks tuleb sageli vaadata palju kaugemale selle avaldumiskohast.

„Kui sa teed ainult ühte väga kitsast asja, siis jääb suur osa pildist nägemata. Aga inimene on ju tervik!“

Väga paljud haigused algavad suust

Luksi hinnangul alahinnatakse endiselt seda, kui tihedalt on suu tervis seotud kogu organismiga. Oleme harjunud mõtlema, et hambaarst tegeleb hammastega, kardioloog südamega ja gastroenteroloog seedimisega. Tegelikkuses toimivad kõik need süsteemid koos.

Üks esimesi asju, mida Luks inimestele selgitab, on suuõõne haiguste bakteriaalne olemus.

„Inimesed ei taju sageli, et suu haigused on nakkushaigused. Mõtle näiteks väikesele lapsele. Tal tulevad esimesed hambad ja ema, isa, vanaema, kõik puutuvad temaga lähedalt kokku. Kui täiskasvanu suus on bakteriaalne tasakaal paigast ära, võib ta oma süljega neid baktereid lapsele edasi anda.“

Eriti oluliseks peab ta lapse esimest nelja eluaastat, mil kujunevad suu mikrobioom ja esimesed suuhügieeniharjumused.

Suuõõne põletike mõju ulatub aga palju kaugemale hammastest ja igemetest. Luks toob esile nende seosed südame-veresoonkonna haiguste, ateroskleroosi, infarkti ja insuldi riskiga. Samuti räägib ta diabeedist, liigese- ja nahahaigustest ning rasedusega seotud probleemidest, sealhulgas enneaegsest sünnitusest ja väikese sünnikaaluga lastest. Uurimisteemade hulka kuuluvad ka suu mikrobioomi võimalikud seosed Alzheimeri tõve ja teiste dementsuse vormidega.

„See ei ole nii, et süda jääb lihtsalt haigeks ja suu ei puutu asjasse. Muidugi mõjutavad südame tervist liikumine, toitumine ja paljud muud tegurid. Aga suust pärit baktereid on leitud ka veresoonkonnast. Me ei saa seda tähelepanuta jätta.“

Luks usub, et suuõõne põletike ennetamise ja õigeaegse raviga võiks vähendada ka paljude üldhaiguste riski. „Ma ei ütle, et see on ainus võti, aga see on üks oluline koht, kust alustada.“

 

Haigus võib alata enne, kui silm midagi näeb

Üks Luksi keskseid põhimõtteid on õppida haigust märkama enne, kui see muutub silmanähtavaks. Eriti oluline on see igemehaiguste puhul, sest igemed võivad näida terved ka siis, kui kudedes on alanud põletikulised ja lagundavad protsessid.

Seetõttu kasutab ta oma töös muu hulgas aMMP-8 testi, mis võimaldab hinnata kollageeni lagundamises osaleva aktiivse maatriksi metalloproteinaas-8 taset suuõõnes. Selle ensüümi suurenenud aktiivsus võib viidata hamba kinnituskudede kahjustumise riskile.

„Metalloproteinaas-8 on meie keha enda aine, mis osaleb normaalsetes protsessides. Aga kui selle aktiivsus läheb liiga suureks, hakkab organism justkui iseenda kudesid lõhustama.“

Suuõõnest võetava proovi tulemus selgub umbes 5–10 minutiga. Testi väärtus seisneb Luksi sõnul eeskätt varajases märkamises. „Sa ei pruugi silmaga veel midagi näha. Ige võib tunduda ilus, aga marker näitab juba, et midagi toimub. Ja siis on õige aeg reageerida, mitte oodata, kuni luu hakkab taanduma.“

Ta soovitab igemete seisundit ja põletikuriski teadlikumalt jälgida eriti pärast kolmekümnendat eluaastat.

Geneetikal on suu tervises oma roll, kuid Luks ei pea pärilikku eelsoodumust põhjuseks, millega haigusi paratamatuks kuulutada. „Jah, geneetiline soodumus on olemas. Aga see ei tähenda, et haigus peab välja kujunema. Palju sõltub sellest, mida sa sööd, kas sa suitsetad ja kuidas oma tervise eest hoolitsed.“

Kui analüüsid on normis, aga inimene ei ole terve

Suuõõne uuringute kõrval pöörab Luks suurt tähelepanu vereanalüüsidele. Teda huvitavad D-vitamiini, oomega-3-rasvhapete ja põletikumarkerite tase, kilpnäärme talitlus ning vajadusel ka soolestikuga seotud näitajad.

Üheks tavameditsiini kitsaskohaks peab ta harjumust hinnata laboritulemusi ükshaaval, pööramata piisavalt tähelepanu nende omavahelistele seostele.

„Vaatad, et valgelibled on normis, punalibled on normis, kõik näitajad on justkui korras. Aga inimesel on suus tõsised põletikud ja midagi ei parane. Kuidas saab siis kõik korras olla?“

Näiteks meenutab ta patsienti, kes oli tarvitanud rauapreparaate paarkümmend aastat, kuid kannatas endiselt tõsise rauapuuduse all. Luks hakkas uurima, kas kontrollitud on kilpnäärme talitlust ja soolestiku seisundit. „Kui sa sööd iga päev rauda ja sul ikka ei ole organismis rauda, siis kuhu see kaob? Kas see üldse imendub? Tuleb mõelda loogiliselt.“ Sama küsimus tekib tema hinnangul siis, kui D-vitamiini tase püsib regulaarsest tarvitamisest hoolimata madal.

Tervikpildi saamiseks kasutab Luks oma kliinikus ka spetsiaalset tarkvara, mis võimaldab kõrvutada erinevaid laborinäitajaid, toitumist, und ja muid tervisemõjureid ning jälgida muutusi ajas. Ta soovitab inimestel oma tervisenäitajaid järjepidevalt jälgida, sest mitme aasta jooksul kujunevad mustrid võivad rääkida rohkem kui üksik analüüs.

Lisaks on Luks hakanud märkama midagi, millele ta veel ühest seletust ei oska anda: viimastel aastatel näib osa põletikke ja operatsioonijärgseid haavu paranevat varasemast visamalt, samuti on ta täheldanud probleeme hambaimplantaatide luustumisega. Seda ajal, mil hambaravimaterjalid ja -tehnoloogiad on muutunud üha paremaks. Ühe võimaliku mõjutajana kaalub ta kuus aastat tagasi alanud vaktsineerimislainet.

„Mul ei ole oma statistikat, ma ei tee teadustööd, ma teen kliinilist tööd,“ rõhutab ta, kuid just sellised tähelepanekud ajendavad teda otsima vastuseid kaugemalt kui üksnes hambaravist ning vaatama, mis toimub inimese organismis tervikuna.

 

Suu, süda, aju ja soolestik kui üks süsteem

Suu ja soolestik moodustavad omavahel seotud mikroobikoosluste süsteemi, mis mõjutab nii immuunsüsteemi toimimist, ainevahetust kui ka organismi põletikulisi protsesse. Nende seosed ulatuvad omakorda südame-veresoonkonna ja aju terviseni.

„Aju, suu, süda ja soolestik – see on kõik üks tervik!“ rõhutab Luks.

Soolestiku mikrobioom koosneb triljonitest mikroorganismidest, eeskätt bakteritest, aga ka viirustest, seentest ja teistest mikroobidest. Oluline pole üksnes nende mitmekesisus, vaid ka koosluse tasakaal. Luks leiab, et enne piimhappebakterite, prebiootikumide või muude soolestiku tervist toetavate preparaatide tarvitamist tasuks võimaluse korral selgitada, milline on inimese enda mikrobioomi seisund ja mida organism tegelikult vajab.

Selleks kasutab ta vajadusel põhjalikumaid soolestiku mikrobioomi teste, mille proovid saadetakse Saksamaale. Analüüs annab ülevaate mikroobikoosluse koostisest ja aitab hinnata, milliseid baktereid esineb rohkem või vähem ning milline on nende omavaheline tasakaal.

Luks ei poolda toidulisandite valimatut tarvitamist, vaid soovitab lähtuda individuaalsetest vajadustest ja tervisenäitajatest. Kõiki preparaate pole vaja võtta pidevalt – mõnel juhul piisab kuurist, teinekord on põhjendatud pikemaajaline kasutamine. Kõige olulisemaks peab ta aga inimese enda teadlikkust.

„Jälgi oma tervisenäitajaid ja nende muutumist aastate jooksul. Nii õpid oma keha paremini tundma.“

Roheline, kollane või punane – kus oled sina?

Suu tervise hoidmisel on suur roll igapäevasel hügieenil. Seejuures ei loe üksnes see, kui sageli hambaid pestakse, vaid ka see, kui teadlikult ja hoolikalt seda tehakse. Hambapesu võib kergesti muutuda automaatseks tegevuseks, mille käigus ei pruugi kõik hambapinnad korralikult puhtaks saada.

Samas ei usu Luks ühte universaalsesse suuhügieenirutiini, mis sobiks kõigile. Patsientide suu tervise ja riskitaseme jagab ta tinglikult kolme tsooni: rohelisse, kollasesse ja punasesse.

Rohelises tsoonis on suu tervis heas seisus ning senised harjumused toimivad. Sellisel juhul pole tingimata vaja midagi muuta ega kõige uuemaid suuhügieenivahendeid soetada. Kui näiteks tavalise hambaharjaga saavutatakse hea tulemus, ei pruugi elektriline hambahari anda märkimisväärset lisaväärtust.

Kollane tsoon annab märku, et midagi vajab tähelepanu. Võivad tekkida uued hambaaugud, igemed veritseda, hambatööd ei pruugi hästi vastu pidada või ilmnevad muud probleemid. See on hea aeg senised harjumused üle vaadata ning koos hambaarstiga hinnata, kas muuta tuleks puhastustehnikat, kasutatavaid vahendeid või pöörata tähelepanu laiematele terviseriskidele.

Punases tsoonis on suu terviseprobleemid juba tõsisemad ning vajavad põhjalikumat ravi ja individuaalset tegevuskava.

„Kollane vilgutab enne paar korda, enne kui punaseks läheb. Hakka kohe tegutsema, ära oota, kuni asi hullemaks läheb.“

Hambaharjast üksi ei piisa

Hea suuhügieeni puhul mängivad rolli ka õiged tehnikad. Luksi sõnul võivad näiteks elektriliste hambaharjade kasutusvõtted sõltuvalt tehnoloogiast erineda. Mõne harjaga tuleb liikuda mööda hambapindu, teise puhul hoida harjapead umbes neli sekundit ühe hamba juures ja liikuda alles siis järgmise juurde. Patsiente üllatab sageli, kui palju tähelepanu põhjalik hambapesu tegelikult nõuab.

Lisaks tavalistele ja elektrilistele hambaharjadele tutvustab Luks ultraheli- ja ioniseerivaid hambaharju, hambaniite, hambavaheharju, keelepuhastajaid ning suudušše. „Need ei asenda üksteist, vaid täiendavad teineteist. Kõik sõltub sellest, milline on sinu suu olukord ja riskitase,“ selgitab ta.

Ühe mõnusa harjumusena soovitab Luks ka iganädalast suuspaad – väikest rituaali, mille käigus võtta 15–20 minutit tavapärasest põhjalikumaks suuhoolduseks. „Kui sa ei viitsi vannitoas nii kaua seista, siis vaata samal ajal midagi või kuula midagi,“ soovitab ta. Nii võib suu eest hoolitsemisest saada hoopis meeldiv hetk iseendale.

Ka hambapasta valikul soovitab Luks lähtuda eelkõige individuaalsetest vajadustest. Kui inimesel kipuvad tekkima hambaaugud, eriti hambavahedesse, peab ta fluoriidiga hambapastat heaks abivahendiks. „Paljud kardavad fluori. Ära karda, ei ole hullu! Aga ära pane hambapastat nii palju, nagu reklaamis näidatakse, piisab väikesest herneterast,“ julgustab ta.

Teise võimalusena toob ta välja hüdroksüapatiidiga hambapastad, mis samuti toetavad hambaemaili remineraliseerumist.

Üht hambapastat või hambaharja, mis kõigile võrdselt hästi sobiks, Luksi sõnul ei ole. Tema enda kodus on näiteks kasutusel lausa kuus erinevat hambaharja ja terve valik hambapastasid, mida ta vastavalt vajadusele vahetab. Abikaasal on omakorda omad eelistused. „Meil on seal ikka päris korralik varustus.“

Milliseid toitaineid vajavad igemed ja hambad?

Küsimus suu tervise seisukohast kõige olulisemate toitainete kohta pole veel lõppenudki, kui juba kõlab hüüatus: „Räni!“ Luksi sõnul on ränil oluline roll kollageeni ja sidekudede tugevuse säilitamisel, sealhulgas igemetes. Eriliselt kiidab ta Biotheka valikus olevat orgaanilist vedelat räni, mida ka ise tarvitab.

Kollageen on igemete üks peamisi ehitusvalke, mille lagunemine võib põletike korral kiireneda. Et organism suudaks pidevalt uut kollageeni toota, vajab ta kindlasti ka C-vitamiini. Suurema päevase koguse soovitab Luks võtta väiksemate annustena päeva jooksul, mitte kõike korraga.

Väga oluliseks peab Luks ka D-vitamiini, mille taset ta oma patsientidel tähelepanelikult jälgib. Aastatepikkune kogemus on näidanud, et madalama D-vitamiini tasemega inimestel kipub olema rohkem põletikke ja paranemine võib võtta kauem aega. D-vitamiini juurde soovitab ta ka K2-vitamiini, mis aitab suunata kaltsiumi sinna, kus seda kõige rohkem vaja on – luudesse. Unustada ei tasu ka magneesiumi ja oomega-3-rasvhappeid.

„Just D-vitamiin, magneesium ja oomega-3 moodustavad minu jaoks omamoodi kuldse kolmiku, millele ma põletikuliste probleemidega patsientide puhul esimesena tähelepanu pööran. Kui need kolm asja saavad korda, siis ma näen sageli, et tekib nagu rahu. Organism rahuneb ja ma saan raviga edasi minna.“

Oluliste toitainete seas nimetab Luks veel tsinki, E-vitamiini ja koensüümi Q10, mis aitavad toetada organismi antioksüdantset kaitset, ning piisavat valku kudede taastumiseks. Ent enne toidulisandipurkide järele haaramist soovitab ta vaadata, mis igapäevaselt taldrikule jõuab.

Menopaus ei tähenda, et igemed peavad taanduma

Hormonaalsed muutused mõjutavad ka suu tervist. Menopausi ajal võib östrogeenitaseme langusega kaasneda suukuivus, muutused suu mikrobioomis ning suurem vastuvõtlikkus kaariesele ja igemeprobleemidele.

Luks julgustab naisi neid muutusi siiski mitte ette kartma. „See ei ole nii, et nüüd mul on menopaus ja kohe hakkavad igemed taanduma. Ei ole! Väga palju on vanemaealisi prouasid, kellel on kõik igemed väga ilusasti paigas.“

Küll aga soovitab ta juba perimenopausis oma tervisele rohkem tähelepanu pöörata, et valmistuda hormonaalseteks muutusteks nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Oma pika praktika jooksul on ta näinud sedagi, et vanus ei määra sugugi üheselt inimese tervist ega elujõudu.

Lihtsad rutiinid, suur mõju

Millest oma tervise hoidmisel alustada? „Kõige tähtsam on une kvaliteet! Mitte ainult see, kui kaua sa magad, vaid kuidas sa magad.“

Järgmisena tuleb liikumine, milleks võiks leida vähemalt 20–30 minutit päevas. Ka tööpäeva sisse tasub mahutada väikeseid pause – teha mõned kükid, sirutada keha või käia korraks kõndimas. Nii saab puhkust ka aju.

Ja kes ütles, et liikumine peab olema tõsine treening? Luks meenutab üht umbes 60-aastast prouat, kes oli olnud tema patsient juba 15–20 aastat. Kord julgustas ta naist hommikuti võimlema ja soovitas proovida ka keksimist. Proual lõid selle peale silmad särama – see oli ju üks tema lapsepõlve lemmiktegevusi! „Mulle nii meeldib keksida!“ oli ta rõõmustanud. Hiljem märkas Luks üllatusega, et naine oli läinud hoopis paremasse vormi. Kilod olid kadunud, energiat ja elujõudu tuli juurde.

Ja miks mitte ka laulda? „Pane keha vibreerima! See on nii mõnus tegevus!“

Luksile ei mahu pähe suhtumine, nagu tähendaks teatud vanusesse jõudmine aktiivse elu lõppu. Lapsed kasvatatud, tööaastad seljataga ja nüüd jääb üle vaid vananemise ning tervisemuredega leppida? „Kust see mõte tuleb, et nüüd ongi kõik? Et ma olen vana ja nüüd jään haigeks ja suren ära? No päriselt!“

Miks mitte võtta vananemise asemel sihiks hoopis noorenemine? Püüda iga aastaga saada liikuvamaks, tugevamaks ja elujõulisemaks, sõltumata sellest, mida passis olev vanusenumber näitab.

Ole iseenda vastu aus

Keha kõrval peab Luks vähemalt sama oluliseks seda, mis toimub inimese peas ja südames. Ta on oma praktikas märganud, kui sageli käivad igemeprobleemidega kaasas stress, pinged ja pidev rahulolematus.

„Ma näen sageli igemeprobleemidega inimestel ka hästi palju pinget. Inimene on vihane, stressis, kogu aeg rahulolematu. Aga mida see sinu kehaga teeb?“ arutleb ta.

Seepärast soovitab Luks mitte ainult rohkem liikuda ja paremini magada, vaid ka leida aega selleks, mis päriselt rõõmu teeb, ning hoida enda ümber inimesi, kellega on hea koos olla. Kõige tähtsamaks peab ta aga ausust iseenda vastu.

„Ma olen mõelnud, et inimestele tuleks tervise juures öelda kõigepealt üks asi: ärge valetage!“

Ta peab silmas eelkõige neid väikeseid lugusid, mida endale iga päev räägime. Ma ju liigun piisavalt. Söön päris tervislikult. Magan enam-vähem hästi. Hoolitsen enda eest küll. Aga kas ikka hoolitsen?

Alles siis, kui julgeme endale tunnistada, mis tegelikult muutmist vajab, saame selleks ka midagi ette võtta. See ei tähenda aga elu rangete reeglite järgi või kõigist naudingutest loobumist. Luks ei näe midagi halba aeg-ajalt söödud saiakeses või mõnusas õhtusöögis sõpradega. Oluline on see, millised harjumused kujundavad meie igapäevaelu.

„Elu on mäng! Ei pea elama sajaprotsendiliselt range distsipliini järgi. Aga peab elama teadlikult.“

Üks asi, mille peale me tema hinnangul liiga palju aega ja energiat kulutame, on kõik see, mis toimub meist väljaspool. Uudised, poliitika, majandus, teiste inimeste tegemised. Kõigega tahaks kursis olla, aga kas me iseennast sama tähelepanelikult kuulame?

Luks leiab, et mõnikord tasuks mõtete virvarr vaiksemaks keerata ja rohkem südant kuulata. „Aju on meile antud selleks, et me siin maailmas hakkama saaksime. Aga rohkem peaks elama südamega. Ja südames peab olema ausus ja puhtus.“

Ning ehk peitubki selles tema tervisekäsitluse kõige olulisem mõte: „See keha on ju sinu hinge kodu. Milleks selle heaolule ise vastu töötada? Hoia seda.“

 

Loo pani kirja Agnes Kajander, Biotheka blogi toimetaja.

Kas see postitus oli abiks?

Lisa kommentaar