Leya tütrel diagnoositi ATH juba kuueaastaselt, Leya ise sai sama diagnoosi alles neljakümnekuueselt. Nende kahe loo vahele jäävad keeruliseks kujunenud koolitee, vaimse tervise raskused ja aastatepikkune vastuste otsimine, aga ka taipamine, et ATH-ga võivad suured raskused ja suur võimekus eksisteerida kõrvuti.
Leya mäletab üht tütre lasteaia lõpu koolivalmiduse mängu tänaseni.
Lapsed liikusid mööda seiklusrada ühest punktist teise. Igas punktis anti ülesanne, juhist korrati vaid korra ning omavahel rääkida ei tohtinud. Leya tütar sai töölehe kätte ja hakkas kõigepealt seda kaunistama. Joonistas lilli, mustreid ja ääri. Kui leht oli ilus, vaatas ringi ja küsis, mida tegema peab. Teised lapsed olid selleks ajaks juba järgmises punktis.
Tüdruk tegi ülesande kiiresti ära ja jooksis teistele järele. Järgmises punktis kordus enam-vähem sama.
Kõige kõnekam hetk saabus aga lõpus. Lastele öeldi, et nad läheksid saalist välja, jookseksid mööda koridori teise ukseni ja tuleksid sealt vanemate juurde tagasi. Leya tütrele oli seiklusrada aga nii väga meeldinud, et tema otsustas tulla tagasi hoopis sedakaudu. Ja üksteise järel pöörasid kõik teised lapsed talle järele ja läbisid rõõmsalt seiklusraja.
„Võib juba arvata, kas see õpetajatele ka meeldis,“ muigab Leya. „Aga selline ta oli.“
Selles väikeses loos on tagantjärele peidus palju sellest, mida Leya oma tütre ATH-ga seostab: tähelepanu liigub omasoodu, looming tõmbab endasse, reegel ei pruugi tunduda iseenesestmõistetav ning kõrvalrada võib olla palju huvitavam kui etteantud tee. Aga seal on ka julgus, algatusvõime ja nakatav elurõõm.
Tütar oli väiksena elav, tundlik ja väga loominguline. Ta joonistas ja meisterdas, esitas palju küsimusi, tahtis mõista, miks midagi üldse tegema peab, vaidles ning reageeris intensiivselt nii inimestele kui olukordadele. Tema isepäisusega ei olnud täiskasvanutel alati lihtne, kuid Leya mäletab eelkõige tema sära.
Lasteaia lõpus jõuti psühholoogi ja psühhiaatri juurde ning kuueaastaselt sai tüdruk ATH-diagnoosi. Koolitee algas aasta hiljem. Esimeses klassis oli talle toeks lisaõpetaja, hiljem õppis ta väikeklassis. Ta laulis, esines, joonistas, meisterdas ja tegeles mitme spordialaga. Sõpru jätkus ning hinded olid väga head.
Leya oli veendunud, et tema tütar saab elus kõigega hakkama. Siis muutus korraga peaaegu kõik.
Kui elusus hakkas kaduma
Leya paarisuhe lõppes, pere kolis teise linna, laps pidi vahetama kooli ning samal ajal algas puberteet. Sobiva kooli leidmine osutus aga keeruliseks. Kui ta lõpuks uude kooli vastu võeti, tuli tal klassikursust korrata. Samal ajal muutusid ka senised sõprussuhted.
Tagantjärele ei näe Leya üht kindlat sündmust, mille järel kõik muutus. Pigem näeb ta last, kelle jaoks kuhjus korraga liiga palju.
Poole aastaga tõmbus tüdruk järjest rohkem endasse. Varem särav ja julge laps kandis nüüd musta, hoidis pilku maas. Lisandus depressioon oma mitme valusa tahuga.
Leya kirjeldab seda aega ühe nukra lausega: „Laps on, aga last ei ole.“
Lein ja kaotus polnud Leyale võõrad, ta oli nendega oma elus juba väga lähedalt kokku puutunud. Nüüd tuli tal läbi teha teistsugune lahtilaskmine: loobuda ootusest, et tütar muutuks taas selliseks nagu ta oli olnud.
„Mul oli emana valik – kas jääda seda tüdrukut taga igatsema või oma last uuesti tundma õppida. Pidin õppima nägema, kes ta on praegu ja võtma teda vastu just sellisena.“
Tasapisi hakkas Leya märkama, et palju kunagisest tüdrukust on endiselt alles, lihtsalt teises vormis. See tuleb nähtavale kunstis, millesse tütar võib tundideks sukelduda ja sügavas huvis teemade vastu, mis teda päriselt köidavad. Ta võib teha endale selgeks nii singulaarsuse tähenduse kui ka papagoide pidamise kõige väiksemad detailid ning argumenteerida maailma ja inimese olemuse üle nii teravalt, et emal saavad omapoolsed väited otsa. Ta on empaatiline, tundlik ja tugeva õiglustundega.
„Kui on hea päev ja huvipakkuv teema, siis tema elurõõm ja taiplikkus on lihtsalt hämmastavad.“
Kool, kuhu ei mahu
Kõige keerulisemaks on aastate jooksul kujunenud tütre koolitee. Leya meenutab aastaid, mil peaaegu iga koolipäev nõudis pingutust, et laps üldse kohale jõuaks. Kohtumisi kooli ja erinevate tugispetsialistidega oli palju ning Leya sõnul püüti lahendusi leida, kuid võimalused ja ressursid olid piiratud.
Tasapisi kujunes tütrel välja koolitõrge. Kui ta paar aastat hiljem taas klassikursust kordama jäeti, sai tema mõõt täis. „Ta ütles, et tema enam sinna ei lähe,“ meenutab Leya. Praegu otsib pere võimalust, kuidas tütre haridustee saaks jätkuda viisil, mis arvestaks paremini tema vajaduste ja eripäradega.
Keeruliseks on osutunud ka järjepideva vaimse tervise toe leidmine. Varasemate ravikontaktide katkemise järel tuli abi otsimist alustada sisuliselt otsast peale. Seni püüab Leya eelkõige luua kodus turvatunnet, olla tütre kõrval ning toetada teda nii, et ka tütar ise oleks valmis abi vastu võtma.
Üht võtit ei ole
Aastatega on Leya üha selgemalt mõistnud, et tütre toetamiseks ei ole üht võtit ega lihtsat lahendust. Oluline on tervik: uni ja päevarütm, liikumine ja loodus, toitumine, sobiv ravi, turvaline suhe terapeudiga ning õppekorraldus, mis arvestaks rohkem tütre eripärade ja annetega.
„Selle kõige suunas me jätkuvalt liigume,“ ütleb Leya.
Toitumisnõustajana ja toidulisanditega töötava Leya jaoks on üks osa sellest tervikust ka teadlikult valitud toidulisandid. Arsti määratud ravimid, mida tütar võttis üle aasta, talle Leya sõnul ei sobinud ning enesetunne muutus nende kasutamise ajal halvemaks. Toidulisandeid on tütar seevastu olnud valmis võtma.
„Need ei ole tema raskusi ära võtnud, aga olen näinud, et need on tema enesetunnet toetanud,“ ütleb Leya.
Toetamine ei tähenda Leya jaoks siiski seda, et kõik nõudmised kaoksid. Ta usub tütart, kui too ütleb, et miski on talle päriselt raske, kuid usub sama kindlalt ka tema võimesse õppida oma eripäradega järjest paremini toime tulema.
Selle kõige juures on Leya mõistnud veel midagi: väga palju sõltub ka sellest, kuidas ta ise end tunneb.
„Kui mina olen puhanud, keskmes ja rahulik, on mul jaksu tema soove ja muresid kuulata ning tema terava argumenteerimisoskuse või suurte tunnetega toime tulla. Ta tunneb kohe ära, kui mina ise ei ole keskmes. Siis võimendub kodus kõik.“
Mõistmine uuel tasandil
Mõni aasta tagasi, kui tütre ATH-le lisandusid depressioon ja teised vaimse tervise raskused, hakkas Leya ATH kohta järjest rohkem lugema. Esialgu tahtis ta lihtsalt oma last paremini mõista. Ta süvenes ATH erinevatesse avaldumisvormidesse, sellesse, kuidas need võivad elu jooksul muutuda ning miks võib ATH tüdrukutel ja naistel kauem märkamata jääda.
Mida rohkem ta luges, seda tuttavam kõik tundus. „Ma hakkasin õppima ATH-d selleks, et mõista oma last. Ma ei teadnud, et selle teekonna jooksul õpin ma lõpuks mõistma ka iseennast.“
Täiskasvanuna sai Leya lõpuks ka ise ATH-diagnoosi.
Ühtäkki said teise tähenduse paljud omadused ja raskused, mida ta oli aastakümneid pidanud lihtsalt oma iseloomuks: hilinemine, hangumine, prokrastineerimine, asjade pooleli jätmine, raskus asju alustada, kriitika kartmine, tundlikkus võimaliku tõrjumise suhtes ja tugev reageerimine ebaõiglusele. Kuid ta tundis ära ka teise poole – tohutu töövõime, kui miski teda päriselt sütitab, loomingulisuse, kiire reageerimise, selguse kriisiolukordades, sügava empaatiavõime ning lakkamatu õppimisvõime ja uudishimu.
Leya ongi kogu elu palju jõudnud – kasvatanud lapsi, töötanud erinevates valdkondades, õppinud ja uusi suundi avastanud, tegelenud loomingu ja kunstiga. Diagnoos aitas tal lõpuks mõista, kuidas võivad suur võimekus ja suured raskused ühes inimeses kõrvuti eksisteerida. Väljast võib paista inimene, kes saab kõigega hakkama, kuid nähtamatuks jääb see, kui palju energiat selline hakkamasaamine nõuab.
Tubliduse hind
Leya enda elus viis pikaajaline pinge lõpuks läbipõlemiseni. Samasse aega langesid lahkuminek, kolimine, uus keskkond ja töö ning tütre vaimse tervise raskused. ATH-diagnoosiga samal ajal diagnoositi tal ka kilpnäärme alatalitlus. „Aastatepikkusest tublidusest olin jõudnud läbipõlemiseni,“ ütleb ta.
Seepärast kuuleb Leya nüüd teisiti ka lauseid, mida öeldakse sageli tunnustusena: sa oled nii tugev, küll sa saad hakkama. „ATH-ga inimene võib olla suurema osa ajast just selles seisus – kogu aeg ennast kokku võtnud – ja ta on sellest surmani väsinud. Mõistetud olla, kuhugi kuuluda ja teistelt toetust saada, kui me ise ei jaksa enam, on meie baasvajadus.“
Diagnoos tõi korraga nii kergenduse kui ka valu. Kergenduse, sest paljud aastakümneid saatnud raskused said viimaks selgituse. Valu aga selle pärast, kui palju energiat oli kulunud iseendaga võitlemisele. „Selles oli kergendus, et ma ei ole rumal, laisk või saamatu. Ja samal ajal tohutu lein nende elamata aastate pärast – tunne, et võib-olla ei olekski pidanud kogu aeg nii raske olema.“
Diagnoos ei muutnud seda, kuidas Leya aju töötab, küll aga muutis see tema suhet iseendaga.
„ATH-diagnoos ei andnud mulle ega mu lapsele uut identiteeti. See andis mulle uue keele, millega hakata mõistma ja armastama seda, mis kogu aeg oli juba olemas.“
Tähelepanupuudus, mis pole alati tähelepanu puudus
Üks olulisemaid taipamisi on Leya jaoks olnud see, et sõna „tähelepanupuudus“ ei kirjelda kuigi täpselt tema enda kogemust. Keskenduda suudab ta väga hästi, vahel erakordse intensiivsusega – keerulisem on tähelepanu juhtida ja ümber lülituda ühelt tegevuselt teisele.
Hea näide on täiesti argine koristamine. Igapäevane kodu korrashoid võib tunduda nii üksluine ja raske alustada, et Leya näeb enda ümber kõike, mida peaks tegema, peas on justkui tuhat akent korraga lahti, aga pihta hakata ei suuda. Mõnikord on see toonud lausa pisarad silma. Väga tahaks, aga keha lihtsalt ei hakka tegutsema.
Kui aga õhtul on tulemas külalised, muutub kõik: ühe päevaga võib korda saada terve kodu, sealhulgas kapid, sahtlid, aknad ja nurgad, mida külalised kunagi ei näe. „Olen selle kohaga endas juba rahu teinud ja seda teadlikult enda kasuks kasutama hakanud,“ naerab Leya. „Kutsun külalised, et kodu korda saaks.“
Sama paradoks kordub töös. Mõni ülesanne võib oodata nädalaid, sest Leyal on raske sellega alustada, teisel hetkel teeb ta aga ühe päevaga ära töö, milleks tavaliselt kuluks terve nädal või enamgi. Seepärast ei tähenda ATH tema jaoks lihtsalt „halba keskendumist“. Küsimus on pigem selles, mis tähelepanu käivitab ja hoiab – huvi, tähendus, uudsus, pakilisus või loominguline inspiratsioon.
Ajapikku on Leya õppinud vähem enda vastu võitlema ja rohkem märkama, millistes tingimustes tal on lihtsam toimida. Näiteks suudab ta vahel kõige paremini kirjutada või vastamata sõnumitega järje peale saada hoopis rahvarohkes kohvikus. Ta läheb üksi oma lemmikkohta, võtab tee või latte ja vajub ümbritseva kohvikusumina sees täielikult töösse.
Ka struktuur peab olema tema jaoks paras: täielik struktuuritus hajutab, liiga jäik süsteem aga lämmatab. Kõige paremini toimib raam, milles on piisavalt vabadust, vaheldust ja liikumist.
Sama on Leya õppinud märkama tütre puhul. See, mis näib väljastpoolt väikese ja lihtsa ülesandena, võib nõuda temalt tohutut pingutust, samal ajal kui miski, mis päriselt huvi äratab, võib avada ukse tundidepikkusele keskendumisele.
Mida paremini Leya nii enda kui ka tütre toimimist mõistab, seda vähem püüab ta seda jõuga muuta ja seda rohkem otsib viise, kuidas nende eripäradega arvestada.
Enda tundmaõppimise käigus on Leya liikunud finantsmaailmast teraapiavaldkonda ning töötab nüüd terapeudi, toitumisnõustaja ja kogemusnõustajana. „Olen selle muutuse üle väga õnnelik – see töö sobib mulle ja ma tõesti armastan seda.“
Puuripandud draakon
Leyal on ATH kohta üks kujund.
„Minu arvates on see natuke nagu puuripandud draakon. Draakon on suur ja vägev, tal on tohutult energiat, ta märkab korraga palju. Uudsus äratab ta üles, tähendus äratab ta üles, kirg äratab ta üles. Kui miski teda päriselt kutsub, võib ta sellesse täielikult sisse minna. Draakon lendab. Ja draakon purskab tuld. Ja draakon ei ole kunagi nähtamatu.“
Seda „lendamise“ tunnet teab Leya väga hästi. Kui miski teda päriselt sütitab ja ta saab tegutseda omas rütmis, võib tekkida täielik vooseisund: mõtted liiguvad kiiresti, seosed sünnivad justkui iseenesest ning suur töö saab tehtud üllatava kergusega. Just sellistel hetkedel tulevad tema sõnul kõige paremini esile loomingulisus, kiire taip, kastist välja mõtlemine ning võime näha korraga nii detaile kui ka suurt pilti.
Aga siis pannakse draakon päevast päeva puuri, mille trellidele on kirjutatud: istu paigal, ära katkesta, tee asju ettenähtud järjekorras, püsi igava ülesande juures, lõpeta õigeks ajaks, ära mine kõrvalrajale, ära lenda ringi, ära räägi nii valjult, ole järjepidev, ole normaalne.
Leya ei taha ATH-d selle kujundiga romantiseerida. Tema enda pere kogemus on näidanud väga selgelt, kui reaalsed võivad olla raskused tähelepanu, eneseregulatsiooni ja igapäevase toimetulekuga. Kuid ta ei taha ka, et nende raskuste taha kaoks inimene koos kõige sellega, milles ta võib olla väga võimekas.
Siit jõuab Leya laiema küsimuseni: kas ATH-ga inimese toetamine peaks tähendama üksnes seda, et ta õpib olemasoleva süsteemiga paremini kohanema, või võiksime vahel vaadata ka süsteemi ennast? Kui palju ruumi jätavad kool, töö ja meie ootused erinevatele viisidele õppida, keskenduda, luua ja tegutseda?
„Võib-olla ei vaja draakon alati vähem tuld. Võib-olla vajab ta rohkem taevast.“
„Ma mõistan sind“
Kõige olulisem, mille Leya enda diagnoos talle andis, puudutab aga suhet tütrega.
„Minult on küsitud, et mis see diagnoos sulle annab? Kõige olulisem on mulle see, et ma saan oma lapsele öelda: ma näen, et see on sulle raske ja ma mõistan sind. Mul on ka ATH. Kuigi ma toimin teisiti, on ka mulle need asjad rasked.“
Leya ütleb, et see on loonud nende vahele mõistmise, mida seal varem samal kujul ei olnud.
Ja ring sulgub veel ühel moel. Oma teismelist tütart mõista püüdes jõudis Leya lõpuks tagasi ka iseenda 15-aastase mina juurde.
Kui Leya saaks oma 15-aastasele minale täna midagi öelda, ütleks ta:
„Armas tirtsuke, sa oled piisav ja väärtuslik täpselt sellisena, nagu sa oled. Sind ei ole liiga vähe. Sind ei ole liiga palju. Sind on täpselt õigel määral. Sinus on tohutu hulk headust, ilu, tarkust ja andeid. Usu endasse. Vali ennast kõigi oma osadega!“
Ja siis: „Lendame koos.“
Kuidas Leya toetab ennast ja tütart?
Tütre igapäevase toetamise juurde on pikemat aega kuulunud oomega-3-rasvhapped, D-vitamiin, magneesium glütsinaadi ja treonaadi vormis ning B-grupi vitamiinid, eelkõige B6, B9 ja B12. Kuuridena kasutab ta ka probiootikume, lõvilakka ning Ecoshi Meelerahu, Fookuse ja Noorexi komplekse.
Ka enda toetamisel peab Leya oluliseks oomega-3-rasvhappeid, D3- ja K2-vitamiini, erinevaid magneesiumivorme ning B-grupi vitamiine. Tema lemmikute hulka kuuluvad ka Ecoshi Meelerahu ja Fookus ning aminohapetest L-türosiin ja L-teaniin.
Toidulisanditest veel tähtsamaks peab Leya aga tervikut. Närvisüsteemi toetamisel on tema jaoks olulisel kohal teadlikkus, jooga, hingamine, liikumine, puhas toit ja lähedaste tugi. Palju abi on ta saanud ka holistilisest regressiooniteraapiast, konstellatsioonist ja MER biofeedback-teraapiast ning teraapiaõpingutest, mille käigus on ta saanud sügavamalt tegeleda ka iseendaga.
Üheks olulisemaks õppetunniks peab ta sedagi, et raskel ajal ei tasu jääda üksi. „Mina alguses jäin. Nüüd tean, kui oluline on, et sul oleksid kõrval inimesed, kellelt päriselt saad tuge.“
Leya kogemus ei ole universaalne soovitus ATH raviks ning toidulisandite vajadus ja sobivus on individuaalne. ATH ja kaasuvate vaimse tervise raskuste korral on oluline teha koostööd vastava tervishoiuspetsialistiga.
Leya kogemuse pani kirja Agnes Kajander, Biotheka blogi toimetaja.
Fotod: pexels.com
