Kui Liia täna oma haigusele tagasi vaatab, kirjeldab ta seda kui perioodi, mis sundis teda elu täielikult ümber hindama. Alguses märkamatult süvenenud tervisemured kasvasid kuude jooksul seisundiks, mis pani teda peatuma, oma toitumist muutma ning otsima vastuseid tavapärasest meditsiiniteest kaugemalt.
Liia meenutab, et oli sel ajal pidevalt väsinud ja tundis, kuidas kehakaal aina tõuseb. Silme ees virvendas, aeg-ajalt nägi ta musti ja valgeid täppe ning kõrvades oli lakkamatu pinin. Juuksed hakkasid märgatavalt hõrenema ja langesid lausa salkudena välja.
Peagi tekkis kurgus tükitunne, mis ajapikku süvenes. „Lõpuks ei saanud ma enam korralikult neelata.“ Poomistunne muutus iga kuuga tugevamaks ning kael läks nii tundlikuks, et seda ei saanud peaaegu üldse puudutada. Salle ta kanda ei kannatanud ja kael pidi olema alati täiesti vaba.
Lisandusid ka mälu ja nägemise probleemid. Liia pidi kiiresti prillid hankima ning kirjeldab, kuidas mälu alt vedas: „Mõni asi püsis meeles võib-olla 30 sekundit ja siis… auk.“
Öösiti higistas ta nii tugevalt, et hommikuti olid linad läbimärjad. Ka hääl muutus, laulmine polnud enam võimalik, sest köha tuli kohe peale. Lõpuks muutus keha täiesti jõuetuks. „Ma ei jaksanud enam voodist tõusta, rääkimata tööle minekust.“ Hommikuti oli tunne sama – täielik kurnatus.
Diagnoos andis nime, kuid mitte lahendust
Arstlikud uuringud andsid diagnoosiks mittetoksiline hulgisõlmeline struuma, mille puhul leiti kilpnäärmes sõlmed ja tsüst. Digiloo sissekanne näitas, et kilpnäärme hormoonid olid normis, kuid põletikunäitajad tõusnud. Ravisoovitus jäi tagasihoidlikuks – vajadusel ibuprofeen põletiku leevendamiseks.
Liia sõnul ei toonud see teadmine talle aga tegelikku kindlustunnet. „Mul oli tunne, et taoline “ravimine” mind küll ei aita,“ ütleb ta.
Otsus valida teistsugune lähenemine kujunes sisemise veendumuse kaudu. „Ma tundsin, et pean aitama oma kehal ise paraneda, mitte lihtsalt sümptomeid vaigistama.“
Ta alustas toitumise muutmisest, mida peab oma teekonna aluseks. Menüüst kadusid kohv, piimatooted, gluteen, punane liha, munad, soja, mais ja rapsiõli. Lisaks jõi Liia pool aastat igal hommikul 500 ml sellerimahla, sõi mustikaid ja kukeseeni ning valmistas rohelisi kokteile, kuhu kuulusid odraorase mahla pulber, Hawaii spirulina, koriander, metsmustikad ja Atlandi dulse.
Puhastus kui terviklik lähenemine
Oluliseks etapiks kujunes ka Ecoshi terviklik kehapuhastuskuur, kuhu kuulusid Kehapuhastus Detox, Kiudaineterikas Soolepuhastus Detox ja Para-Herb.
„Esimesed kolm päeva ei olnud kerged,“ tunnistab Liia. „Mul oli peavalu ja iiveldus.“
Seejärel toimus midagi, mida ta peab kogu protsessi pöördepunktiks. „Minu seest väljusid parasiidid. Ja pärast seda hakkas mul päriselt parem.“
Tema jaoks tähendab organismi puhastamine kahte paralleelset protsessi. „Füüsilises mõttes vabastad keha toksiinidest ja parasiitidest. Vaimses mõttes vabastad end negatiivsetest mõtetest, mustritest ja emotsioonidest.“
Paranemine, mida kinnitasid ka uuringud
Esimesed muutused ilmnesid juba teisel nädalal. „Kõigepealt kadusid poomistunne ja valu.“
Kolm kuud pärast puhastuskuuri alustamist ootas teda ees uus uuring. Plaanis oli teha biopsia, kuid tulemus üllatas nii teda kui arste. „Ultraheli näitas, et mul ei ole enam sõlmi ega tsüsti. Ei olnud midagi, kust proovi võtta.“
Täieliku taastumise tundeni jõudis Liia umbes poole aastaga. Täna kirjeldab ta oma seisundit stabiilsena, kuigi mõned jäljed on jäänud. „Nägemine ei ole taastunud ja ärevus on oma töö teinud, aga üldine enesetunne on hea.“
Ta on säilitanud suure osa oma uutest harjumustest – teadlik toitumine, jooga ja vajadusel puhastuskuurid. „Vahel joon ka kohvi ja söön magusat, kuid kohe tunnen, kuidas keha reageerib ja pean kehapuhastust tegema üks kuni kaks korda aastas.“
„Ära eira oma keha“
Liia ei paku universaalseid lahendusi, kuid jagab mõtteid, mis tema jaoks muutuse tõid.
„Igaüks on oma elu looja. Haigus tuleb siis, kui inimesel on aeg liikuda vaimselt edasi ja saada paremaks versiooniks iseendast. Aga mitte kõik ei saa sellest aru ja lasevad hirmul end tagasi vanadesse mustritesse tõmmata.“
Tema sõnum on rahulik, kuid selge. „Ei ole vaja paanikasse sattuda. Tuleb hetkeks peatuda ja küsida endalt, mida ma saan muuta ja kuidas edasi minna.“
Kõige olulisem õppetund kõlab lihtsalt: „Ära väldi iseennast. Kui sa eirad oma keha sõnumeid, tundeid ja vajadusi, siis haigused on paratamatus. Minu haigus õpetas mulle, et emotsioone ei tohi alla suruda.“
Loo pani kirja Agnes Kajander, Biotheka blogi toimetaja.
