“Ma ei joo enam kunagi” – need on sõnad, mida oleme elu jooksul lausunud ilmselt rohkem kui kümme korda. Ometi kipuvad need ununema niipea, kui hea enesetunne tagasi tuleb. Siiski, megasuur kummardus kõigile, kes võtavad osa “Septembris ei joo” väljakutsest.
Ükskõik kui pikaks ajaks alkoholist või muudest ainetest eemale jääda, see annab kehale suure eelise taastumiseks. Samal ajal pakub see ka endale väga väärtuslikku võrdlusmomenti. Efekt ei pruugi tulla kohe – see kasvab tasapisi, kuni ühel hetkel tabab sind “ahhaa”-moment.
Ma saan tuua häid näiteid, sest olen olnud skaala mõlemas otsas. Oli aeg, mil jõin alkoholi iga päev ja nüüd olen olnud 24 tunni kaupa kaine juba peaaegu viis aastat.
Näiteks depressioonis olles jõin selleks, et mitte tunda ja ka selleks, et kiiremini magama kustuda. Tegelikult aga ei jäänud ma joogisena varem magama, vaid kaotasin lihtsalt kiiremini teadvuse. Ma ei läbinud korralikult unetsükleid ja ärgates tundsin end veel hullemini kui eelmisel päeval.
Ennast tuleb proovile panna
Ebamugavused on ebamugavad, aga nad on ka lahedad. Igapäevarutiini lõhkuvad asjad pikendavad vahel isegi aega, sest on midagi uut.
Minu meelest pole “Septembris ei joo” eesmärk mitte juua. Pigem on eesmärk aru saada, kuidas keha ja meel töötavad. Näha, kuidas organism reageerib vastavalt minu otsustele.
Mälu läheb paremaks.
Unekvaliteet teeb comebacki.
Seks on kordades parem:
meestel lähevad erektsioonid tugevamaks,
naistel suureneb tundlikkus ja nauding kestab kauem.Pilgust kiirgab teravus.
Värskus,
ja palju muud.
Ja üks väljakutse korraga on samuti mõistlik. Mu psühhiaater on alati öelnud, et ma teen juba niigi liiga palju. Vahel oleks targem mitte keskenduda sellele, mida veel juurde tuua, vaid hoopis vastupidi – alustada algusest. Õppida end uuesti tundma.
Piltlikult: millised tööriistad on sinu tööriistakastis? Õpi neid kasutama, mitte ära laena kellegi teise omi. Saa aru, mis on su tugevused, mis tuleb hästi välja, mis meeldib ja mis ei meeldi. Ja võrdle end oma eelmise versiooniga, mitte kellegi teisega.
Kui ma oskan märgata, mis mulle sobib ja mis mitte, siis oskan ka vastavalt tegutseda, et luua enda ellu soovitud muutusi. Et olla inimene, kes oskab end kaitsta ja kehtestada. On lihtne otsida väljapääsu tegevustest, mis pakuvad kiiret dopamiini — olgu see söömine või joomine. See pakub hetkelist naudingut ja vabastust, aga maskeerib ebamugavuse tegelikku allikat.
Kui tegevus pakub head tunnet, on seda lihtne korrata ja nii kujuneb harjumus. Harjumus muutub omaseks ning lõpuks saab sellest osa sinust. See kehtib nii heade kui halbade harjumuste kohta.
24 tundi korraga
Ma kaalusin kunagi 106 kilo. Arvasin, et trenn pole minu jaoks. Tundus kättesaamatu. Tegelikult oli probleem selles, et eesmärk oli liiga suur ja hoomamatu. Palju parem on seada väiksemad, realistlikumad eesmärgid, mis tekitavad huvi ja oleksid piisavalt lihtsad, et pole võimalik neid tegemata jätta.
Uusaastalubaduste ajal tormavad kõik jõusaali, aga mõne kuu pärast on uustulnukaid alles vaid üksikud. Huvitav, mis oleks, kui läheneks hoopis vastupidi? Kui ma ei paneks endale meeletut pinget stiilis “olen 1000 päeva kaine”, aga siis murdun 947. päeval ja ei proovi enam kunagi uuesti, sest see kukkumine oli liiga valus ja uuesti alustamine tundub ületamatult raske.
Kui võtta üksnes 24 tundi korraga? Kui meenutan, olen korduvalt läbi kukkunud just siis, kui olen endale seadnud mingi elujõhkra eesmärgi — „ma ei joo kunagi“. Aga mida „kunagi“ üldse tähendab? Kui kaua see kestab — kuni ma suren? Kuni maakera eksisteerib? Kuni universum eksisteerib? „Mitte kunagi“ on taoline mõiste, mida on raske haarata ja veel raskem käega katsuda.
Kui ma aga olin põhjas ja valu praeguses seisus tundus hullem kui hirm muutuse ees, otsustasin proovida teisiti. Kui niikuinii jõin iga päev, siis miks mitte proovida vastupidi? Olla 24 tundi kaine. Nüüd on sellest 24-st tunnist saanud varsti viis aastat.
Trenniga on täpselt sama. Täna on füüsiline vorm minu jaoks väga oluline. Aga kui alustasin, polnud mul õrna aimugi, et võin selline välja näha nagu täna. Ma olin paks. Ei jõudnud midagi teha. Suitsetaja kops. Õlle joomisest magu ees. Kõige lihtsam, mida ma teha sain, oli iga päev üks jalutus. Lõpuks sai sellest harjumus. Sellest omakorda tekkis huvi keha treenima hakata. Tänaseni hoolitsen ma oma vormi eest 24 tundi korraga.
Kui midagi jääb vahele, siis mis on see miinimum, mis võiks ikkagi iga päev tehtud saada? Elu juhtub, ja alati pole võimalik teha nii, nagu oled harjunud. Mis on see üks asi, mille abil saad ikkagi selle hea tunde — „Ma olen midagi enda heaks teinud“? Nagu vundament. Minu jaoks on see kümme kätekõverust.
Miski ei peaks olema keelatud. Kõike võib teha. Pole vaja süümepiinu, kui sõin jäätise või jõin õlle. Stressi on niigi palju. See on piltlikult nagu ratsutamine — kui kukud hobuse seljast, siis eesmärk pole mitte maha jääda, vaid uuesti sadulasse tulla. Ja iga kord, kui kukud, õpid järjest paremini kukkuma ja järjest kiiremini sadulasse saama.
Tahad süüa magusat, söö.
Tahad süüa liha, söö liha.
Tahad süüa taimset, söö taimset.
Tahad juua, joo.
Ei taha juua, ära joo.
Tähtis on see, et sina ise ennast hästi tunneksid.
Ela, naudi ja naerata.
Autor: Koolitaja ja kogemusnõustaja Silver Kleimann-Leimann
