Söömahood ja pidev näksimine võivad olla fruktoositalumatuse kõrvaltoimed

11.06.2016

Meile on palju räägitud tsöliaakiast, gluteenitundlikkusest ja laktoositalumatusest. Mida me aga teame fruktoositalumatusest?

NB! Söömahood ja pidev näksimine võivad olla fruktoositalumatuse kõrvaltoimed.

NB! Pikka aega avastamata fruktoositalumatus võib põhjustada üpris tõsiseid depressiivsuse puhanguid.

Igal kolmandal inimesel on probleeme puuviljasuhkrute hulka kuuluva fruktoosi seedimisega. Kui gluteeni ja laktoosi seedimatus tekitavad meie organismis palju pahandust, siis ka fruktoosiga kaasneb tõsiseid, kaasasündinud talumatuse juhtumeid, kui inimestel tekivad juba väikseima koguse peale seedeprobleemid. Suuremal osal inimestest on probleem aga pigem liiga suure fruktoosikogusega. Enamik inimesi teab asjast liiga vähe ja sisseoste tehes kõlab „valmistatud puuviljasuhkruga“ tervislikumalt kui „valmistatud suhkruga“. Sellepärast magustavad paljud toidutootjad oma toitusid meelsast puhta fruktoosiga ja annavad nii oma panuse sellesse, et meie toit sisaldaks rohkem fruktoosi kui kunagi varem.

Üks õun päevas ei valmistaks paljudele mingit probleemi, kui fruktoosi ei sisaldaks veel ka ketšup friikartulite peal, magustatud puuviljajogurt ja poest ostetud ühepajatoit. Mõni tomatisort on spetsiaalselt nii aretatud, et see sisaldaks eriti palju puuviljasuhkrut. Peale selle on puuviljavalik poodides praegu selline, et ilma üleilmastumise ja lennuliikluseta ei saa enam kuidagi hakkama. Troopilistest maadest pärit ananassid on talviti kõrvuti Hollandi kasvuhoonest tulnud värskete maasikatega ja Marokost tulnud kuivatatud viigimarjadega. See, mida me toidutalumatuseks peame, võib olla hoopis keha täiesti normaane reaktsioon. Inimese keha on ju viimase põlvkonna jooksu pidanud harjuma toiduga, mida ta varem pole tarbinud miljonite aastate jooksul.

Fruktoositalumatuse taga varjab ennast teistsugune mehhanism kui gluteeni- ja laktoositalumatuse puhul. Kaasasündinud fruktoositalumatusega inimestel on rakkudes vähem fruktoosi töötlemiseks mõeldud ensüüme. Fruktoos saab rakkudes rahulikult jõudu koguda, et hakata siis segama teisi protsesse. Kui fruktoositalumatus ilmneb hilisemas eas, arvatakse, et soolestikul on probleeme puuviljasuhkrute omastamisega. Selleks on sooleseinas sageli vähem transpordikanaleid (niinimetatud GLUT-5-transpordiproteiinid).

Näiteks kui inimene sööb sisse väikese koguse puuviljasuhkrut – ütleme ühe pirni- , koormab see transpordikanalid üle, ja nii nagu laktoositalumatuse puhul, liigub pirnisuhkur edasi jämesoole soolefloorasse. Tavaliselt kui fruktoosi on inimese toidulaual liiga palju, siis saadab organism fruktoosi seedimata kujul jämesoolde. Näiteks seetõttu, et võib-olla on soolefloora asustatud sobimatu koosseisuga (vohavad happelist keskkonda armastavad kahjulikd bakterid). Kui selline inimene pirni ära sööb, saadab ta üleliigse fruktoosi sellise soolebakterite meeskonna meelevalda, mis kasutab seda ebamugavate vaevuste tekitamiseks (puhitus, kõhugaasid, kõhuvalu). Muidugi mõista on seisund seda ägedam, mida rohkem ketšupit, poest ostetud ühepajatoitu või puuviljajogurtit inimene enne seda pirni söömist on ära söönud. Vahel ei olegi mitte üks pirn ise probleemi tekitajaks, vaid hoopis eelnevalt sisse söödus frutoosirikastoit.

Fruktoositalumatus võib ka tuju alla viia. Nimelt aitab suhkur kaasa paljude teiste toitainete omastamisele veres. Aminohape trüptofaan klammerdub seedimise ajal meelsasti fruktoosi külge. Kui kõhus on aga nii palju fruktoosi, et suuremat osa sellest pole võimalik omastada, läheb ka trüptofaan kaduma. Me vajame trüptofaani aga serotoniini valmistamiseks. Serotoniin on signaalaine, millele on antud õnnehormooni nimi, sest selle puudumine võib viia depressiooni tekkimiseni. Seega võib pikka aega avastamata fruktoositalumatus põhjustada üpris tõsiseid depressiivsuse puhanguid. Arstide igapäevatöös on see teadmine oma koha leidnud alles üsna hiljuti.

Küsimus, kas liiga palju fruktoosi sisaldav toidusedel mõjutab meeleolu, ei ole väga kaua päevakorras olnud. Rohkem kui 50 g fruktoosi tarvitamine päevas (see võrdub viie pirni, kaheksa banaani või kuue õunaga) koormab transportijad üle enam kui pooltel inimestel. Kui süüa rohkem, võib see tervist mõjutada ja tulemuseks on kõhulahtisus, kõhuvalu, puhitused ja pikema aja jooksul ka depressiivne meeleolu. USA-s on keskmine tarvitatav päevane fruktoosikogus praegu juba 80 g. Meie vanemad said hakkama tee sisse pandud mee, mõne juhusliku valmistoidukorra ja normaalse köögiviljakogusega – kokku 16 kuni 24 g fruktoosi päevas.

Serotoniin ei kanna hoolt ainult meeleolu eest, vaid seisab hea ka rahulolu tekitava täiskõhutunde eest. Söömahood ja pidev näksimine võivad olla fruktoositalumatuse kõrvaltoimed, juhul kui sellele lisaks esineb ka teisi vaevusi, näiteks kõhuvalu. Siin peitub huvipakkuv vihje kõigile teadlikult toituvatele salatisööjatele. Väga paljude poes või kiirtoidukohtades müüdavate salatite kastmetes kasutatakse tänapäeval fruktoosi-glükoosisiirupit. Uurimuste abil on kindlaks tehtud, et see siirup surub ka fruktoositalumatuseta inimestel maha teatud täsikõhutundest märku andvad signaalained (leptiin). Sama palju kaloreid andev salat, millele lisatakse omatehtud äädika-õli- või jogurtikastet, hoiab täiskõhutunnet pikemat aega.

Kaasaegne mõtlemisele uue suuna andmine oleks vajalik ka seoses nisu, piima ja fruktoosi kasutamisega. On hea, et nad meie toidulaual on, sest nad sisaldavad väärtuslikke aineid. Aga ehk peaksime natuke mõtlema koguse üle, kui palju me neid kasutame? Meie esiisad, jahimehed ja korilased, kasutasid ühes aastas toiduks kuni 500 erinevat lähiümbrusest pärinevat juurikat, lehte ja taime – meie toit tuleb suuremalt jaolt 17 sagedamini kasutatavalt taimelt. Ei maksa siis imestada, et soolestik sellistes oludes hätta jääb.

 

Allikas: „Võluv soolestik“, autor Giulia Enders